Istun vabaõhukontserdil ja lasen Verdi kaunil muusikal kõrvu paitada, pilk ekslemas muusikutel, nende keskendunud ilmel ja kaasaelaval kehakeelel. Kassitoome ühte nõlva silitab veel hilisõhtune päike, kuid mujal kisub hämaraks. Äkki tajun selles rahus ja harmoonias midagi sobimatut. Minu ees istuv noor naine väristab hetkeks õlgu. Vaid vaevumärgatavalt, ent ometi oli see olemas. See ei jää märkamatuks ka ta kaaslasele, kes sätib suurrätikut naise õlul laiemalt katma ja paneb siis kaitsvalt-soojendavalt käe ümber ta õlgade. Olen üllatunud, kui kiiresti oleme harjunud 30-kraadise kuumaga. Nii tundub +24oC, mis iseenesest ju igati mõistlik õhutemperatuur, kergelt kõhedusttekitavana. Aga mitte selles pole asi. Hoopis selles hoolivas tähelepanus. Sõnatus armastusavalduses. Liigutuses, mida ei oleks ilmtingimata pidanud tegema, aga ometi tehti. Sest kõrvalistuja on erilise tähendusega inimene.

Meenub paar nädalat tagasi nähtud pilt, kus vanapaar bussi pealt maha tulles end poodi sättis. Mees kohendas kepi paremini toeks ja naisel oli tühi kott kergelt käes lehvimas. Ja siis toimus midagi ootamatut. Mees võttis naisel käest kinni ... ja nii nad poe poole astusid – aeglaselt, aga väga koos. Käevangu pakkumine oleks ehk isegi rohkem tuge pakkunud. Aga see poleks olnud see. Ma ei raatsinud kuidagi neist mööda minna. Pilt oli nii liigutav. Seegi oli sõnatu armastusavaldus.

Jumal on igasse Piibli raamatusse lasknud ustavatel kirjutajatel üles tähendada palju armastusavaldusi. Erinevas sõnastuses. Erineval moel – kas tegudes või tõotustes või kinnitustes – kuid ikka selgesõnaliselt ja mõistetavalt. Miks? Kui Ta 
1. Moosese raamatus on tõotanud meist hoolida, siis on Ta ju rääkinud. Ja aitab. Või noh, et siis viimases – Ilmutuse raamatus – võib ju veel üle korrata, neile, kes nõdrausulised. Aga ei, Ta kinnitab seda ikka ja jälle. „Ma olen sind armastanud....“, „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud...“, „Jääge minu armastusse...“. Lisaks sellele ümbritseb Ta meid igapäevaselt hoole ja armastuse tegudega. Tema armastusavaldus on pidev.

Äkki on see midagi, mida peaks järgima? Kinnitama inimestele enda ümber rohkem kui ühel korral, et me hoolime. Näitama tegudega ja väljendama sõnadega armastust kõigile pereliikmetele ja eriti oma abikaasale? Äkki on seda liiga vähe, kui armastusavaldused vaid abielueelsesse perioodi ja mesinädalatesse jätta?

On jah vähe. Sest armastus­avaldus kinnitab olulist – me kuulume kokku. Sest armastusavaldus on abieluks sama vajalik nagu õhk eluks – see hoiab hinge sees. Ka rasketel aegadel ning keset ebakindlust ja segadust. Armastusavaldus on lahutamatult seotud armastusega ja see omakorda abieluga.

Olen kuulnud, et armastuse avaldamine sõnutsi võib devalveerida nende sõnade tähenduse. Ah? Kui ma armastust ei avalda, siis pole neid sõnu ju olemaski, ja mida ei ole, seda ei saa devalveerida. Jumala korduvad kinnitused ju ei devalveeru seepärast, et Ta seda ikka ja jälle väljendab.

Olen kuulnud, et hellus ja teistele nähtav hoolimise väljendamine on sentimentaalne, kogunisti imal või demonstratiivne. Ah? Kui ma ei tee väikeseid armastuse tegusid (need, mida ei pea tegema ja mis ei kuulu tavapäraste kohustuste või viisakuse nimistusse), siis kuidas peaks mu kõige kallim teadma, et ma hoolin? Ah? Jumala lakkamatud hoolivad teod ei mõju ju nõrkuse, lääguse või demonstratsioonina.

Äkki võtaks oma Loojalt eeskuju? Et paneks igasse päeva ühe armastusavalduse. Ükskõik, millisel moel väljendatuna, aga kindlasti selgesti mõistetava avalduse oma armastusest? Et äkki võtaks selle plaani? Ja see pole nõudepesu või toakoristus, pole söögitegu või palga kojutoomine, pole lihtsalt viisakas olemine või halvasti mitteütlemine. Seda teeme me ju niikuinii, ja ka iseendale. Kui õige paneks igasse päeva ühe hooliva, hella, õrna, romantilise, südant avava ja haavatavaks tegeva armastuse teo/sõna/liigutuse? Mõtlemata sellele, kas ma ise seejuures hea välja näen või mida teised arvavad. Mõtlemata, kas see on ikka piisavalt mehelik/naiselik? Mõeldes hoopis sellele, kuidas kinnitada ikka ja jälle, et ma tõepoolest armastan.

Head armastuse avaldamist!