„Veereta Jehoova peale oma tee ja looda tema peale, küll ta toimetab kõik hästi,“ loeme Taaveti sõnu Ps 37:5. Ja küllap igaüks meist on kogenud nende sõnade paikapidavust oma elus koos Jumalaga. Seal, kus me hakkame vahel sortima asju pisikesteks ja suuremateks, näitab Jumal oma kohalolekut mõne justkui imepisikese asja kaudu. Meid täidab imetlus ning me hüüatame: „Kui suur ja hea on küll Issand, et isegi väikesed igapäevased asjad ja olukorrad on Tema käes, Ta märkab neid ja Ta juhatab neid!“ 

Kuigi võrreldes hingede päästmisega on meie argimured ja lootused tillukesed, ei pea Issand paljuks ka nendega tegeleda ja kinkida nende kaudu meile kogemusi Tema kohalolekust ja tahtest meid igal võimalikul viisil kinnitada. Mõnikord nimetatakse neid igapäevaseid kogemusi kadunud kalossi leidmise kogemusteks. Ühtki kogemust, ka kadunud kalossi leidmise kogemust, mille Jumal meile annab, ei peaks pidama vähetähtsaks – Jumal on selle andnud, Tema on valinud meid sel hetkel just nii kinnitada. 

Mt 6:28, 30 võime lugeda: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised?“

Tahan jagada kogemust, mis mõnele võib tunduda tühisena, aga minu jaoks see nii ei ole. Jumala Sõna kinnitab, et meie Isa taevas hoolib ka meie kõige väiksematest vajadustest ja see julgustab mind jagama. Suur osa meist on täiesti tavalised inimesed täiesti tavalises elus, tegeledes täiesti tavaliste asjadega. Mina olen õppinud, et kui ma oma täiesti tavalisi asju koos Jumalaga ei aja, siis ei tule neist mitte midagi välja. Halvemal juhul tuleb välja midagi halba. Minu täiesti tavalises elus tekkis paar nädalat tagasi olukord, et vajasin ühte tuppa kardinaid. Kuna plaanin mõne aasta pärast remonti, siis tahtsin võimalikult odavaid, aga ikkagi kenasid ja tuppa sobivaid kardinaid. Ühel õhtul tuulasin e-poodides ja sain aru, et odavad kardinad on seal koledad ja ilusad liiga kallid. Kui õhtupalvet tegin, lipsas ka kardinate mõte sisse. Ja ootamatult sain selge arusaamise, et peaksin minema oma töökoha lähedasse Humana poodi vaatama.

Järgmisel päeval seisin Humana poe kardinate väljapaneku juures ja märkasin kohe selliseid, mis mulle meeldisid. Paraku... olid need vaid jupid. Siis lappasin edasi ja hakkasin vaikselt närvi minema – sobivaid lihtsalt ei olnud. Seisin seal ja ütlesin mõttes: „Taevaisa, miks sa lasid mul siia tulla, kui siin pole kardinaid, mis mulle sobivad?“ Ja järgmisena olid seal minu omad: täpselt sellised, mis sobivad mu tuppa, mis maksid kokku alla kümne euro ja nägid ka korralikud välja. Ja peamine – need meeldisid mulle.

Minu jaoks oli see suur asi, sest ma olen väike inimene oma väikeste muredega. Aga Jumal ütleb Lk 12:6, 7: „Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees. Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!“ Minu jaoks tähendab see muuhulgas, et Ta hoolib ka minu väikestest vajadustest.

 „Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et elustada alandlike vaimu ja elavaks teha rõhutute südameid!“ 
(Js 57:15) Meie olemegi need, kelle juures Tema elada tahab, meie oma tavalise eluga, mis võib Temaga koos käies muutuda vägagi ebatavaliseks.

Käisime ühe koguduse õega külastamas meie eakat õde Koidut, kes esimese asjana juhatas meid oma magamistuppa ja jutustas, mis oli temaga juhtunud. Tema voodipeatsis on raamaturiiul suure hulga raskete köidetega. Ta on juba mõnda aega olnud pisut mures, kas riiul ikka vastu peab. Ühel ööl see enam ei pidanud. Riiul vajus kokku ja raamatud lendasid alla. Kõigi füüsika­seaduste kohaselt oleks terve hulk raamatuid pidanud maanduma Koidul peas. Aga meil on vägev Jumal: „Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!“ on kirjas Ps 121:4. Raamatud moodustasid Koidu pea ümber justkui U-kujulise pärja – mitte ükski neist ei tabanud Koidu pead, mis oli täpselt raamaturiiuli all. 

Jana Rosin

Minagi olin Koidu juures, kui ta oma imelisest ellujäämise kogemusest rääkis, ja olen nendele raamatutele seal Koidu pea ümber mõelnud kui Jumala tõotuse vikerkaarele. Kui Noa loost loeme, et Jumal andis vikerkaare märgina sellest, et enam ei hävitata maad veega, siis Jumala Sõna lugedes (nt Hs 1:28) teame, et ka Tema aujärje ümber on vikerkaar. Raamatus “Suur võitlus“ kirjutatakse sellest, et päris selle maailma lõpus, kui vaen Jumalale ustava rahva vastu on haripunkti jõudnud, ümbritseb iga Jumalat paluva rahva gruppi Jumala vikerkaar. Hea on teada, et meid kaitstakse ka täna kurja rünnakute eest ja meil kõigil on võimalus varjuda Kõigekõrgema kaitse alla – kuigi see kaitse võib vahel olla meie silmale nähtamatu.

Paljud ustavad Jumala lapsed on usus puhkama läinud, teadmata, mis saab nende siia maale jäänud lastest ja lastelastest. Pidevad palved Jumalat mittetundvate lähedaste pärast on nii mõneski inimeses äratanud kahtlusi, kas Jumal ikka kuuleb palveid. Kord, kui mõtlesin enda sugulasele, kes kõnnib maailma teedel, kinnitas Taevane Isa mind tekstiga Jeremija raamatust: „Nõnda ütleb Jehoova: keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Jehoova, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt!“ (Jr 31:16) Kuigi see tekst räägib Juuda rahva tagasitulekust Baabüloni vangipõlvest, kasutas Jumal seda minu kinnitamiseks suurima vaenlase, saatana maalt tagasi tulemise tõotusena. Ka Helve ema läks puhkama, teadmata, mis saab tema lapsest, kes käib maailma teedel. Mis tema lapsest saanud on, saame teada järgmisest loost. 

Kogudus on olnud ja on minu toetav pere. Olen olnud adventkogudusega tuttav ajast, mil hakkasin mäletama enda olemasolu; koguduse liige olen aga olnud üle 19 aasta. Kõik, mis mahtus minu ellu selle algusest kuni kuuekümne kolmanda eluaastani, oli kõndimine maailmas. Nendel aegadel ei tundnud ma end märgatavalt halvasti: õpingud valitud erialal, normaalselt tasustatavad töökohad, perekonna loomine, lapse kasvatamine jne. Olin teadlik Taevaisa olemasolust ning uskusin, et Ta tõepoolest on olemas, aga end kogudusega siduda ei pidanud ma vajalikuks. Selleks oli miljon põhjust: ei olnud aega, riigikord eiras Jumala olemasolu (töötasin riigiasutuses), samuti kartsin, mis küll ütlevad siis sõbrad, tuttavad, töökaaslased.

Nii möödusid aastad ja aastakümned. Tekkisid mured, lahendamatud probleemid, vajasin abi. Ühel hetkel tundsin, et mind ei häiri ükski kõrvaltegur, mina olen mina ning ma vajan Jumala abi ja tahan vaid Tema lähedust. Seadsin sammud Mere puiestee kirikusse, kus lapsena koos emaga käisin – lihtsalt käisin. Nüüd aga tahtsin sinna minna, seal olla ja kuulata Jumala Sõna. Igas jutluses, mida kuulasin, oli midagi minu hinge jaoks, iga jutlus pani mõtisklema seni elatud tühja elu üle. Jutlused olid piisavalt pikad ja neis oli selge sõnum, millest jätkus vaimutoitu kogu nädalaks. Lisaks ahmisin Jumala sõnu Piiblist, Ellen G. White’i raamatutest ja paljudest teistest vaimulikest kirjutistest. Minu ees avanes täielikult uus, senitundmatu maailm. Süüdistasin end, et olen kaotanud palju väärtuslikku aega mitte millegi peale. Ma vajasin rahu, mitte sellist, mida maailm pakub, vaid rahu, mida saab anda vaid Jumal.

Esimesena kõnetas mind kirikus Aino (Ormus), kutsus piibliringi, siis kodugruppi. Nii tekkis üsna kiiresti kodutunne, tundsin, et siin on minu koht ja siia ma jään. Asja loomulik kulg oli ristimine ning sukeldumine koguduse nii suurde perre, paljude õdede-vendade seltsi.

Nüüd, pea kakskümmend aastat koguduses olnuna küsin endalt, kas olen olnud kellelegi toeks, abiks, ees­kujuks? Sellele saavad vastata need, kellele ehk olen seda olnud. Omalt poolt ütlen, et minule isiklikult on koguduse pere olnud Jumala abiga toetav nii materiaalselt kui moraalselt (vt Meie Aeg 2014 oktoober).

Möödunud aastal olin kaua haige ja kogudusest eemal. Samas tänu koguduse õdedele, kes mind külastasid ja tihti helistasid, olin kogu aeg kursis, mis teemal toimusid jutlused, kes jutlustas ja mis koguduses toimus. Olin küll suurtes valudes, kuid teadsin ja tundsin, et minu eest palvetatakse ja Jumal aitab mind oma heldust mööda. Ma ei olnud oma hädadega üksi. Interneti vahendusel kuulasin ka teistes kogudustes salvestatud jutlusi.

Märkimisväärne tähelepanu koguduses kuulub kahtlemata meie palvelistile, kuhu õed-vennad pöörduvad palve­abi saamiseks. Sama kehtib ka tagasiside listi kohta, kust on näha, et ühispalvetel on suur jõud, need toimivad! Samuti eestpalved koguduse koosolekutel, palve­gruppides. Kõik see on meie kogudusepere toetus. Keegi meist ei saa omaenese mina tahtmisel kellegi heaks midagi korda saata, toimetame vaid Püha Vaimu tunnetusel ja palvete saatmise teel Kõigekõrgemale meie Vahemehe, Jeesuse Kristuse kaudu.

Kallis Taevaisa, palun anna meile tunnetust märgata oma õde-venda, kes vajab palveabi, kes vajab toetust igas mõttes. Et me ei läheks mööda abivajajast ka väljaspool kogudust. Aita, et hoolivus, osavõtlikkus ja abivalmidus paistaks meist välja nii, et oleksime tuntud Jumala lastena! Jeesuse läbi, aamen.

Helve Liister

„Küll ta toimetab kõik hästi“ on mõte, millega seekord alustasime. Ta toimetab tõesti kõik hästi, kui me Teda selles ei takista, sest Ta on meile andnud õiguse vabalt valikuid teha. Aga miks me peaksime takistama maailma ja kogu universumi kõige armastavamat Isikut Tema armastuse ja teenimise töös? Ainus põhjus, miks seda maailmas nii palju tehakse, seisneb selles, et me sageli ei tunne Teda. Iiobi sõnu kasutades oleme kuulnud kuuldusi Temast (Ii 42:5) ja kuni see on vaid info, vaid teadmine Tema või Tema Sõna kohta, ei ole meil soovi ega tahtmist lubada Tema tahtel meie elus tõeks saada. Kui aga saame Temaga isiklikult tuttavaks ja meie süda saab puudutatud armastusest, mis sundis Jumalat andma oma ainsat Poega meie kõikide eest surma, siis teame, et Ta toimetab tõesti kõik hästi – kõige pisematest detailidest kuni suurimate võitluste ja rünnakuteni – ja teeb seda läbi oma õnnistava kohaloleku meie elu igas hetkes. „Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks!“ (5Ms 5:29) – siin ütleb Issand välja oma igatsuse meie kõikide suhtes. Tema teab, kui nõrgad me oleme ja kui võimatu võib meile näida „kõikide tema käskude pidamine“, seepärast ootab ta selle nõdra inimese südamest tulevat soovi käia Jumala tahtes ning teeb selle siis võimalikuks oma jumalikus kohalolekus. Veeretame siis oma tee Tema peale ja loodame Tema peale, küll Ta toimetab kõik hästi!