Mida tähendab sinu/teie jaoks kristlik kasvatus? Millest see koosneb?

Kristliku kasvatuse eesmärk on kasvatada oma lapsed Jumala lasteks, et Jeesus saaks nad oma riiki vastu võtta. Öeldakse, et laste kasvatamisel on suurim mõju vanemate eeskujul. Kuna halb eeskuju avaldab millegipärast peaaegu alati suuremat mõju, siis on eriti oluline, et vanemad ise oleksid tõelised kristlased oma igapäevases elus nii omavahel kui ka lastega suhtlemisel. 

Lisaks eeskujule on oluline õpetada, mis ja miks on oluline ning mis ja miks on ohtlik. Mulle tuleb meelde üks juhtum, mis pole küll otseselt kristliku kasvatamisega seotud, aga mis illustreerib eelöeldut. Kord ma ütlesin ühele pojale, et ta paneks püksisääred kummikute sisse ja teine kord jälle, et paneks kummikute peale. Sellest ta sattus segadusse ja küsis, miks ma käsin üks kord ühtemoodi ja teine kord teistmoodi. See lapse küsimus õpetas mulle, et kui ma midagi käsin teha, siis pean ka selgitama, miks just nii. Ma ise tahan ju samuti teada, miks midagi just nii tuleb teha. Nii et kui me õpetame lastele Jumala käske, siis peame ka selgitama, miks need on olulised ja kasulikud. Kui me kasvatame lapsed ainult käsupidajateks, siis nad ei pruugi Jumala lasteks saadagi ja see oleks ainult õnnetus nii laste kui meie endi jaoks. Lapsed peavad kõigepealt saama Jumala lasteks ja siis õppima, mida Jumal neilt ootab.

Meie mõlemad tulime maailmast kogudusse. Meie vanemad olid uskmatud ja me pole ise lastena kristlikku kasvatust saanud. Ainus erinevus oli meil see, et minu (Kaido) ema oli kooliõpetaja ja Eve ema ei olnud õpetaja. Isad olid sarnased, mõlemal oli tegemist alkoholiga. Võib-olla just emade erineva taseme tõttu oli meid kasvatatud erinevalt. Mina ei mäleta, et oleksin kunagi peksa saanud, aga Evel oli sellega küll tegemist. Jumalast meie kodudes ei räägitud.

Kahjuks ei olnud meil kummalgi oma kodust kristliku kasvatuse eeskuju võtta. Seega olid meie õpperaamatuteks laste kasvatamisel Piibel ja Ellen G. White’i kasvatuse teemalised raamatud. Eve luges, et lapse kasvatamisel on just varane noorus kõige olulisem aeg, sest siis on laps kõige vastuvõtlikum ja see oli küll Jumala juhtimine, et just siis, kui meie esimene laps sai kooliealiseks, võeti vastu seadus, mis lubas lapsi kodus õpetada. Lisaks taotles Eve ka seda, et kõik meie lapsed läksid kooli kaheksa-aastaselt. Meie lapsed on seega olnud kodu kasvatuse mõju all võimalikult kaua. Enamus lastest on esimesed neli klassi olnud koduõppel.

Missuguseid kristliku kasvatuse aspekte või meetodeid või vahendeid olete oma lapsevanemaks olemise ajal ise avastanud ja laste suunamisel Jumala juurde rakendanud?

Eks neid asju on ju kaheksa lapse kasvatamise jooksul aastatega palju olnud, kuid kõik ei tule kohe meelde. Toon siin välja ühe näite. Räägitakse, et kui laps vaatab või loeb mingit lugu hea ja kurja vahelisest võitlusest, kus hea võidab, siis laps võtab eeskuju heast. Meie kogemus on, et laps ei võta eeskuju heast, vaid hoopis kurjast, kuigi kuri kaotas. Eks Piibel ju õpetab ka, et me peame vaatama head ja mitte kurja. 2Kr 3:18 suunab meid vaatlema Kristuse iseloomu, et Püha Vaim Saaks meid muuta Kristuse sarnaseks.

Mida on lapsevanemaks olemine teile Jumala kohta õpetanud?

Kõigepealt seda, et Jumal on tõesti väga pikameelne. Me oleme küll lapsevanemad, kuid samas oleme ka lapsed ja Jumal on meile lapsevanem. Me arvame, et meie lapsed on sõnakuulmatud ja neid on raske kasvatada, kuid meil jääb märkamata, et ise oleme samuti sõnakuulmatud lapsed ja meid on väga raske kasvatada. Kui peaksime endid ise kasvatama, siis oleks vist ammu kannatus katkenud. Olgem siis ka oma laste suhtes pikameelsed ja armulised.

Kaido Kask