Sügisvärvidest säraval metsateel või pargis on tore kõndida, lehtedes sahistada, meenutada möödunud suve, päikselisi päevi ja sooje öid. Võtta aega koos oma kallitega, lihtsalt olla ja kulgeda, nautida värvidemängu enda ümber. Kuuleme ju tihti üleskutset – naudi hetke, ela hetkes! Nii märkame rohkem, anname rohkem, saame rohkem ja mõistame rohkem, oleme tänulikumad ja julgemad oma tundeid väljendama. Selliseid nautimise hetki on vaja, et laadida oma tundeakusid ja olla valmis seisma vastu elus ette tulevatele raskustele – sellistele olukordadele, millest tahaks kiiresti ära, mida tahaks ruttu lõpetada, millest põgeneda.

Jüngreid, kes Emmause teel käisid, kutsus Jeesus tähele panema: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?“ (Lk 24:17)

Mis lood need on, mida meie teel käies omavahel veeretame? Kas need on lood täis kurbust ja läbikukkumisi? Või on need lood, milles toome esile elu helgema, positiivse poole? Kas need lood annavad jõudu ja lootust edasi minna, julgustavad, innustavad või tõmbavad alla, suruvad maad ligi?

Kas oleme valmis oma lugusid jagama? Kas oleme valmis teiste lugusid kuulama? Koos teel olles oleme avatumad. Mida rohkem üksteist kuulame ja mõistame, seda rohkem kasvame kokku. 

Selle suve kõige palavamal päeval läksime abikaasaga randa. Leidsime väga sobiva koha männi all päiksevarjus ja käisime aeg-ajalt end vees jahutamas. Saime kahekesi olla ja oma mõtteid jagada. Kui ühest oma murest temaga rääkisin, tõi ta minu üllatuseks välja hoopis positiivsemad noodid ja suutis mu muremõtted kiiresti hajutada, mõistmata mind samas hukka. Olin üllatunud, kuidas mina ei suutnud varem seda olukorda nii positiivse ja loogilisena näha. Koju sõites tundsin südames ja andsin abikaasale tänulikult teada, kui kerge on edasi minna, olles saanud oma mõtteid jagada ja olukorda teise külje pealt näha.

Teel olles, ühist eluteed käies muutume – kasvame, areneme, õpime, saame elukogemust juurde. Meid õpetavad ja suunavad teekaaslased, abikaasa ja lapsed. Nemad mõjutavad meid ja meie neidki, vahel nii märkamatult, vahel isegi tahtmatult.

Hea, kosutav ja värskendav on ikka ja jälle kuulda enda kõrval Jeesust küsimas: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?“ See on omamoodi äratuskell, mis äratab elukiirusest ja toob reaalsusesse tagasi, vaatama elu enda ümber sügavamalt, nägema pisiasju ja märkama nende tähtsust. Märkama sõnade tähtsust, kosutavate sõnade jõudu ja mõju. 

Vahel tunduvad sõnad nii ebaolulised ja teod seevastu suured ja tähtsad. Kohe on näha, kui oled midagi kätega valmis teinud. Hoopis raskem on näha sõnade taha ning mõista nende suurust ja väge. Sain hiljuti teada, et eesti keeles on olemas sõna kõnetegu, see on sõnade abil ümbritseva mõjutamine. Kõneteo teooria põhjal ei ole väljaöeldud sõna midagi ebareaalset ega ülejäänud maailmast eraldi seisvat, vaid tegu, mis mõjutab nii mind kui ka teisi inimesi. See ei ole meile sugugi võõras, Piiblist võime lugeda, et sõnaga tegi Jumal maailma ja kõik, mis selles on. Meie saame oma sõnadega kujundada seda maailma, kus me elame ja tegutseme. Meil on võimalus tuua sõnade abil ellu kauneid värve, mida inimesed meie ümber vajavad – eelkõige need, kellega me päevast päeva koos elame ja ühist teed käime. Ehitagu need lood, mida me teed käies veeretame, inimesi üles ja andku jõudu nii teistele kui ka meile endile.