„Ma tunnen ennast nii üksi, ma pean ise oma eluga hakkama saama!“ Kui sellist pöördumist kuulda 12-aastase lapse suust, on see rohkem kui valus. Võib küsida, kus on tema vanemad. Nad on olemas, nad käivad tööl, et raha teenida, nad hoolitsevad lapse eest, et tal oleks kõik eluks vajalik, kuid see, mis on füüsiliselt vajalik, ei korva seda, mida laps emotsionaalselt vajab. Mida vajab laps, et ta ei tunneks ennast inimeste keskel üksinda? Kuidas teda aidata?

Töömaailmas ei tule kõne allagi, et ma ei õpi ametit, millel tahan töötada. Õpitakse kas koolis või omal käel raamatuid lugedes ja vilunud meistri kõrval harjutades. Lapsevanematele on samuti palju kirjandust, milles õpetatakse lapsi kasvatama ja antakse häid nõuandeid. Tore on näha, et üha rohkem lapsevanemaid väärtustab sellist tarkust. Üks isa vastas küsimusele, mis tõi teda koolitusele lastega suhtlemist õppima, et ta mõistab äkki vastutust väikese inimese kujundamise ees ja see on hirmuäratav, kui ei ole oskusi. Kui inimene tahab midagi hästi teha ja tal on eesmärk sihile jõuda, siis sinna ta ka jõuab.

„Mina teen inimesed kallimaks puhtast kullast, inimlapse kallimaks Oofiri kullast.“ (Js 13:12) Nii on kirjutatud Piiblis. Kui Jumal on meid, kõiki inimesi, nii suuri kui ka väikeseid loonud nii kallihinnalisteks, siis on vaja sellist varandust hoida, kaitsta ja anda endast parim, et selle kulla sära ei tuhmuks.

Mida mul on anda? Mis on minu kasutuses?

Lapsevanematena anname oma lapsele tavaliselt parimat, et temast saaks tulevikus toimetulev inimene. Igaüks annab seda, mida ise väärtuslikuks peab: tarvilikud oskused elus hakkama saamiseks, väärtuslikud  elutarkused, vajalikud vahendid. See kõik on hea ja vajalik ning oluline on, et sellega käiks kaasas ka lapse vajadustega arvestamine. Mida laps vajab? Ta vajab enda ümber pühendunud täiskasvanuid, vajab aega. Aeg on see varandus, mida meil kõigil on ühepalju, vaatamata meie vanusele või soole, haridusele või perekonnaseisule – kõigil on ikka 24 tundi ööpäevas. Aja kasutamine sõltub aga meie valikutest, meie väärtushinnangutest. Statistikaameti poolt läbi viidud aja kasutamise uuringud näitavad, et aastatega on suurenenud arvuti ees veedetav aeg ja vähenenud on perega koosolemise aeg.

Samas on aeg piiratud ressurss – ühel hetkel see lõpeb. Lõpeb siin maa peal kasutatav aeg, kuid veel kiiremini saab otsa aeg, mil lõpevad meie mitmesugused võimalused. Lapsed kasvavad suureks ja ühel hetkel ei soovi nad oma aega enam vanematega jagada, mitte nii palju kui väiksena. Samas, kui suhted nendega on tugevaks kasvatatud ja lastega koos on kvaliteetaega veedetud, siis on  võimalik neid ära kuulata ja toetada ka suurena, kui nende mured on kasvanud suuremaks. Kvaliteetaeg on nagu peenhäälestus muusikas. Inimsuhetes on peenhäälestus jäägitu tähelepanu oma kaaslasele, tema kuulamine, selline kuulamine, mis näeb ka sõnade taha.

Vanemaid, kes tahavad lastega häid suhteid hoida ja samas anda neile eluks vajalikke oskusi, kutsutakse üles võtma iga lapse jaoks iga päev 15 minutit jagamatut aega. Sellist aega, kus lapsevanem, olenevalt lapse vanusest,  mängib koos lapsega nii, et laps juhib mängu ja vanem mängib temaga kaasa. See on võimalus oma last tundma õppida, aidata tal arendada eluks vajalikke oskusi, näidata praktikas, et iga otsusega käib kaasas tagajärg ja vastutus. See on tore aeg, mida laps hakkab iga päev ootama – 15 minutit kvaliteetaega temale. See on armastusega rikastatud aeg, kus laps tunneb tõeliselt, et ta on vajalik, et temaga arvestatakse peres, et tema kõrval on toetavad vanemad, kes teda armastavad. Ta ei ole üksi.

Üks naine, kes töötab lastega, jagas oma kogemust, kuidas ta laseb ennast igal hommikul täita armastusega, et ta saaks oma tööd pühendumisega teha. Arvan, et see on ilus ja sisukas mõte, mida tasub ka ise praktiseerida. 


Aega ei saa osta ega saa seda müüa.
Aega saab arutult surnuks lüüa.
Aega saab kaotada ja aega peab leidma.
Vahel jääb aeg justkui jäätunult seisma.
Aega saab võtta ja aega saab anda.
Vahel laseb aeg end mõttelennul kanda.
Kuidas end ajas targalt liikuma panna?