Kristuse tulemine ja jumalariigi saabumine on olnud inimkonna igatsus päris algusest. Juba sellest ajast peale, kui sündis esimene poisslaps, igatsesid tema vanemad temas näha Jumala tõotatud vabastajat patu needusest (1Ms 4:1). Eenok, kes oli seitsmes Aadamast, ennustas Issanda tulekut mitmekümne tuhande pühaga, et kohut mõista ja pattu karistada (Jd 14–15). Aabraham igatses näha Jumala tõotuste täitumist Messia kohta (Jh 8:56) ning jüngrid, kui nad Jeesusega omavahel olid, küsisid suure huviga: „Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?“ (Mt 24:3)

Millal? on olnud üks suurimaid küsimusi aastakümneid, aastasadu ja isegi aastatuhandeid kestva ootuse juures. Ootajale tundub aeg pikk ning ikka ja jälle kerkis ka jüngrite hulgas üles küsimus Jeesuse tuleku aja kohta. Kui Jeesus oli äsja uhke protsessiooniga Jeruusalemma sisenenud ja elevus jumalariigi tulekust oli laes (Mt 24:3); kui oli üle elatud kohutav pettumus ja jõutud arusaamiseni, et Messias pidigi seda kannatama ja oma kirkusesse minema (Lk 24:26); just siis, kui Jeesus ise andis oma järelkäijatele viimaseid juhtnööre oodata Püha Vaimuga ristimist, enne kui Ta taevasse läks, tahtsid nad sellele küsimusele taas vastust: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?“ (Ap 1:6) Ilmselt mõtlesid nad fraasi sel ajal all Püha Vaimu tõotuse täitumist. Tessalooniklastel oli sama igatsus kohe varsti oma Issandat tervitada, ja nad uskusid, et see päev ongi käes (2Ts 2:2).

Mida oli Jeesusel oma järelkäijatele vastata? Jeesuse esimene reaktsioon küsimusele millal? oli: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!“ (Mt 24:4) Järgnevalt rääkis Jeesus mitmest asjast, mis need eksitused võivad olla ja kuidas nende eest kaitstud olla. Üks neist eksitustest, mille eest Kristus selgelt hoiatab, on Tema tagasituleku aja määramine. „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. /.../ Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!“ (Mt 24:36, 42) Enne taevasse minekut vastab Jeesus jüngrite otsesele küsimusele otse: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud.“ (Ap 1:7) Paulus hoiatab samal põhjusel tessalooniklasi. Kristlased Tessaloonikas olid juba, Pauluse sõnul “nii ruttu“, segadusse aetud ja heidutatud (2Ts 2:1–2). Pauluse hoiatus tessalooniklastele kõlab: „Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui...“ (s 3) Kui Piiblis on juttu Kristuse tagasituleku ajast, siis võib sealt lugeda kaht põhilist asja: esiteks, see aeg ei ole avaldamiseks, ja teiseks, sellega seoses tuleb igasuguseid eksitusi.

Mis on siis selles halba, kui püüda Kristuse tuleku aega määratleda? Kas pole tähtis see, et Kristust oodatakse, olgu siis ajale mõeldes või mitte? Pealegi on Piiblis Messia töö kohta ajalisi prohvetikuulutusi ning neid on siirate piibliuurijate poolt nende parimate lootuste kohaselt seletatud kui taevase auriigi tulekut. Jeesuse jüngrid soovisid näha oma Issandat kuningana, ent kui aeg täis sai, löödi Ta hoopis risti. Terve hulk tõsiseid ja pühendunud prohvetikuulutuste seletajaid üle kogu maailma leidsid 19. sajandi esimesel poolel, et Kristuse tagasitulek ei saa olla kaugemal kui mõned aastakümned. Ameerikas jõuti isegi Kristuse tuleku kuupäeva kindlaks määramiseni, aga kui Kristus ei tulnud, andis see tõuke jõudmaks uute avastusteni Kristuse töö kohta taevases pühamus. Võiks öelda, et need kaks pettumusrikast kriisi olid viljakad ja tipnesid sügavama arusaamisega lunastusplaani etappidest. Nii sündis 2000 aastat tagasi kristlus ja nii sündis ligi 200 aastat tagasi adventism.

Tõepoolest, Jumala soov on, et Tema Sõna uuritaks; need ajalised rajajooned, mis Piiblis on antud, pidid oma seletuse saama, ükskõik kui vaevaliselt. Jeesus püüdis oma jüngritele kolm korda oma kannatustest ja surmast ette rääkida, kuid nad sulgesid sellele oma mõistuse. Kas oleks 19. sajandi adventliikumine saanud läbi ilma pettumuseta? Jumal nägi ette, et see nii ei lähe, ja Jumal ei jätnud neid, kes Teda ei jätnud. Ometi oli väga palju neid, kes pettumustes oma usu kaotasid. 

Praeguseks on Piibli kõige pikemad ajalised prohvetikuulutused täitunud ja oma seletuse saanud. „Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile.“ (Am 3:7) Jumal on ilmutanud lunastusplaani kohta imelisi asju. Jumal on ilmutanud, et Kristus tuleb tagasi. Ta on ilmutanud, et Kristuse tagasituleku aega ei anta teada ja tuleb hoopis valvata. Kui Ellen G. White kirjeldab Kristuse tulekuga seonduvaid sündmusi, ütleb ta muuhulgas: „Taevast kõlab Jumala hääl, mis teatab Jeesuse tuleku päeva ja tunni ja esitab igavese lepingu oma rahvaga.“ Kontekstist ilmneb, et tollel hetkel, kui Jumala hääl seda päeva ja tundi teatab, on sündmus praktiliselt juba käimas, näiteks on olnud juba ülestõusmine, millest räägib Taanieli 12:2. (vt “Suur võitlus“, ptk 40) Pealegi ei teata Jeesuse tuleku päeva ja tundi mitte ükski inimene, vaid Jumal ise. Kui keegi hakkab praegusel ajaperioodil tegelema mingisuguse aja määramisega üle Piibli ajaliselt pikima prohvetikuulutuse, defineerib ta end automaatselt valeprohvetina.

Ellen G. White toob esile põhjused, miks Kristuse tuleku ja sellega seotud sündmuste aja määramine on halb. „Me ei pea teadma ei Püha Vaimu väljavalamise ega Kristuse tagasituleku aega. /.../ Me ei pea elama ajamääramisest tulenevas erutuses.“ (RH, 22. märts 1892) „Ka tulevikus kerkib alati esile vääraid ja fanaatilisi liikumisi, mille õhutajaks on inimesed, kes väidavad, nagu juhiks neid Jumal. /.../ Nad teatavad prohvetikuulutuste täitumise tähtaegu. Hingevaenlasel on sellest ütlemata hea meel, kuna selline töö ning korduvad ajamääramiste luhtumised põhjustavad vaid segadust ja ebausku.“ (2 SM 84) „Jacksoni laagrikoosolekul ütlesin ma nendele fanaatilistele gruppidele selgesti, et nad teevad hingevaenlase tööd. /.../ Ütlesin seal avalikult, et Issand on mulle teada andnud, et ühtki konkreetset aega sisaldavat sõnumit ei anta pärast 1844. aastat.“ (2 SM 73) „Jumal ei ole ühelegi inimesele usaldanud sõnumit, et viie, kümne või kahekümne aasta pärast selle maailma ajalugu lõpeb. Ta ei anna ühelegi elavale olevusele vabandust lükata edasi ettevalmistust Tema ilmumiseks.“ (RH, 27. nov 1900) Kõik siin toodud tsitaadid on võetud eesti keeles välja antud kogumiku “Viimaste päevade sündmused“ 3. peatükist. Soovitan lugeda sealt lisa.

Eksiõpetus Kristuse tuleku ja sellega seonduvate sündmuste aja määramisest on eriti kurb seetõttu, et sellesse kipuvad langema head ja armsad kristlased, kes tõepoolest Issanda tulekut ootavad. Võtkem siis kuulda nii Kristuse enda kui ka Pauluse hoiatusi. Matteuse 24. ja 25. peatükk pakuvad suurepäraseid nõuandeid, kuidas Kristuse tulekuks valmistuda ja eksitustest hoiduda. Lisaks ajalistele ettekuulutustele ei tohiks me uskuda seda, kui Kristuse tulekut seostatakse mingi kohaga. Samuti ei tohi ehmuda, kui meieni jõuavad sõnumid maailma koledatest sündmustest. Head uurimist!