Aiki Pärna asus mõne kuu eest juhtima Eesti liidu lastetööd. Samuti tegutseb ta aktiivselt Viljandi adventkoguduses ja on selle käigus avastanud, et paljud kaaslinlased ei tea adventkogudusest midagi. Seetõttu püüdlebki kahe eelkooliealise tütre ema selles suunas, et koguduse ettevõtmised oleksid suunatud rohkem väljapoole. Aiki Pärna rääkis lastetööst, aga ka kogudusetööst laiemalt Helis Rosinale.

Oled jõudnud olla mõned kuud lastetöö juht. Millised olid esimesed mõtted, kui liidult selline pakkumine tuli?

Mõtted olid sellised, et tahan midagi teha. Kuna mul endal on väiksed lapsed, siis tahan ka lastetööd teha. Natukenegi seda asja edasi lükata. Ütlesin Andresele (Ploompuu, toim), et teen seda, mida oskan.

Millised teemad sul lastetöö juhina hetkel käsil on?

Pühapäeval tuleb (jaanuari viimasel pühapäeval, toim) Godly Play koolitus, mis ei ole otseselt meie enda oma. See toimub Tallinnas Püha Vaimu luterlikus kirikus, aga seda meetodit tutvustati mõned aastad tagasi ka Riias, kui ma veel Eestis ei elanud. Läheme ja tutvume sellega, et kui meile sarnased adventkoguduse materjalid tulevad, teame juba, millega tegu.

Tulemas on ka laste laulupäev, seda tahaks suuremalt teha ja selle raames toimub veebruari alguses nõupidamine. Minul on rohkem projektijuhi roll: valin koha, toitlustuse, muud tegevused… Laulupäeva on juba nii kaua tehtud ning Helerin, Helin ja Raeli (dirigendid, toim) teevad seda väga hästi.

Samuti toimub suvel tüdrukute laager, seda tuleb samuti planeerida.

Elasid perega vahepeal aastaid Inglismaal. Milliseid sarnasusi ja erinevusi märkasid lapsevanemana sealses lastetöös, kui võrrelda nende tegemisi Eestiga?

Nii raske on võrrelda, sest suuruste vahe on suur. Newboldi kogudus on suur, lapsi on tohutult palju. Enamus lastetööst, mida mina nägin, käis ikkagi hingamispäevakooli alla. Nüüd olen aru saanud, et hingamispäevakooli lastetunnid ei käi lastetöö alla.

Ettevõtmine, mis Newboldis oli ja mida ma ka Viljandis hakkasin tegema, on mudilaste mängutund. Sinna saab tulla koos lapsega – mängime, laulame ja lõpuks natuke sööme ka. See kestab korraga poolteist tundi ja on suunatud kogudusest väljapoole. Eestis ma ei oska öelda, kui palju sellist asja on väljapoole tehtud, olen siin veel nii vähe olnud.

Seal oli ka väga aktiivne rajaleidjate töö, aga ka see ei liigitu otseselt lastetöö alla.

Lasteõpetajate üht käsiraamatut lugedes jäi silma soovitus korraldada lastele koolivaheajal teemanädalaid jmt üritusi. Kas seal midagi sellist ka toimus?

Mäletan, et üks lapsevanem tahtis korraldada koolivaheajal piibliringi, et pakkuda lastele koolivaheajaks programmi. Aga palju Inglismaal seda vaheaega on? Kuus või seitse nädalat, mitte kolm kuud nagu meil. Võib-olla mujal kirikutes korraldati midagi aktiivselt, aga selle kohta mul info puudub.

Aga kui võtame näiteks laste kristliku kirjanduse ja harivad mängud, kas seal oli see valik suurem kui Eestis?

Seal polnud isegi kirjanduslauda. Nad olid küll ehitanud ruumi, kus tahtsid kirjandust müüa, aga see seisis tühjana. Aeg-ajalt käidi küll oma raamatuid pakkumas, aga need olid ühepäevased ettevõtmised. Huvipakkuvaid raamatuid sai internetist tellida. Kuna minu lapsed olid veel nii väikesed, ei süüvinud ma teemasse.

Tulles tagasi mudilaste mängutunni juurde, kuidas teil läheb?

Meil läheb väga hästi. Alustasime septembris. Olin täiesti kindel, et eestlased on tagasihoidlikud ja nad ei julge kirikuuksest sissegi tulla. See on võõrastele suunatud üritus ja tegime linnas reklaami. Aga inimesed tulevad! Ei tule küll palju, aga nende viie tegutsemiskuu jooksul on olnud ainult üks kord, kui ühtegi võõrast ei ole ja kõik on oma lapsed. Näiteks jõulupeol osales 14 last väljastpoolt ja kuus oma koguduse last, lisaks veel vanemad. Kokku oli meid 40–50 inimest. Kui suuremaid üritusi teha, siis inimesi tuleb. Iganädalaselt on 3–5 kogudusega mitteseotud inimest.

Mul on väga hea tiim – igaüks vastutab mingi asja eest. Minul kui juhil on palju lihtsam, kui keegi tegeleb suupistetega, keegi meisterdamisega… Laulmisega tegelen mina, aga mul on abiline, kes kitarril saadab. Nad on kõik entusiastlikud ja tahavad seda teha. Kui see poleks ka väljapoole tööle hakanud, siis isegi meie oma mudilastel on hea koos käia ja mängida ka muul ajal kui hingamispäeval. Ma arvan, et see projekt on tänu Jumalale hästi käima läinud.

Möödunud aastal otsiti uute lastetunnimaterjalide tõlkijaid. Kas sul on infot, millal on meie õpetajatel lootust uued materjalid kasutusse võtta?

Hetkel on asi nii kaugel, et tõlgitud ja toimetatud on üks kvartal vanusele 10–12 ja 13–14. Lugu on selline, et kõik seisab peakonverentsi taga – meil pole lihtsalt rohkem materjale, mida tõlkida. Peakonverents tegeleb materjalide koostamisega, aga muud materjali pole meile praeguse seisuga kahjuks saadetud.

Mõeldes lastetöö materjalidele, kas on suur vajadus millegi järele, mida meil hetkel ei ole?

Seda peaksin kõikide lasteõpetajate käest küsima. Mul on plaanis õpetajad kokku kutsuda, kuigi mul on väike hirm, kui paljud neist tulevad. Olen kuulnud, et osalusprotsent ei ole väga suur olnud. Tahaksin küsida just nende käest, mida neil vaja on. Kindlasti on asju, mida oleks vaja.

Millised lastetööga seotud teemad, mida võiks edasi arendada või alustada, on sulle südamelähedased?

Minu eesmärk on, et see lastetöö, mida me teeme, läheks väljapoole. Et ei oleks ainult enda laste lõbustamine, mis on ka iseenesest tore. Kui koguduseliikmete lapsed jäävad kogudusest eemale, siis on see ääretult kurb. Aga kui me midagi teeme, siis see võiks rohkem kõlapinda leida.

Toon näiteks laste laulupäeva. See on nii vahva üritus! Seekord toimub see Viljandis. Mõtlesin proovida nii, et kutsume ka linnarahvast meisterdama ja sellele järgneb lapsesõbralik kontsert. Et saabki beebiteki maha panna ja pisikesed saavad ukerdada. Tahan teha laulupäeva nii, et see poleks mitte ainult meile, vaid ka väljapoole. Mul info ja kogemus puudub – võib-olla on seda ka varem tehtud, lihtsalt mina ei tea.

Tänavuseks laulupäeva toimumiskohaks pakkusin välja Viljandi seetõttu, et mudilaste mängutund on meil hoo sisse saanud ja meil on kontakt lapsevanematega olemas. Nendele saadan infot, kus-mis toimub ja mul on väga hea võimalus neid kutsuda. Kui kontsert toimuks näiteks Tallinnas, siis nad ilmselt ei tuleks sinna.

Hakkame nüüd korraldama tüdrukute laagrit. Ma pole veel kunagi laagrit korraldanud. Kuidas ma siis kutsun inimesi väljastpoolt? Aga ikkagi peaks. Mul on südamel, et inimeste teadvusesse jõuaks, et peale luteri kiriku on Eestis teisi kirikuid ka. Adventkogudus on siin Viljandis ikka suhteliselt tundmatu. Ma olen siin mõningaid üritusi korraldanud ja inimesed ei leia meie kogudusehoonet üles. See tähendab, et neil pole aimu ka, et me olemas oleme. Seetõttu peaksimegi tegutsema rohkem väljapoole, et end positiivses mõttes nähtavaks teha. Et kõik meie tegevused oleksid seotud misjoniga, et kutsuksime ka oma sõbrad ja naabrid kaasa. Kas nad kutse vastu võtavad, see pole enam meie teha. Oluline on, et meil oleks, mida pakkuda.

Viljandis on meil mudilaste mängutund vanusele 0–6. Inimesed saavad tulla koos lastega, olla ja kiriku inimestega tutvuda. Näevad, et me ei hammusta. Järgmine etapp oleks pilla-palla kirik, kuhu neid saaks kutsuda. See oleks väikestviisi kirik, kus on piiblijutt ja kristlikud laulud. Mõte on selles, et inimesed alustavad kusagilt ja meil on võimalus neid edasi kutsuda. Kui midagi muud ei ole ja kutsuda kohe kirikusse jumalateenistusele, võib see inimese jaoks olla liiga suur samm.

Lootsin, et meil hakkab rajaleidjate töö ka peale, siis oleks suurematele lastele ka aktiivset tegevust pakkuda, aga ma ei tea, kas see õnnestub.

Erinevate programmide korraldamine aitab meil inimestega sõbraks saada. Näiteks mudilaste mängutunnis sageli osalevad vanemad on praeguseks nagu meie inimesed, oleme head tuttavad.