Mõeldes Jumala olemusele, kerkib tahtmatult esile küsimus: kuidas kirjeldada kirjeldamatut? See on vaevanud inimkonda tuhandeid aastaid. Vaatamata nähtavatele raskustele, on paljud inimesed seda siiski üritanud teha. Keeruline on hinnata, kui edukad nad selles olnud on, sest aeg näitab endiselt, et küsimuse aktuaalsus pole ajaga põrmugi vähenenud. Samuti pole saavutatud erinevalt vastanute vahel konsensust.

Kolmainsus

Kristlaste enamus on koondunud Aleksandria piiskopi Athanasiuse (srn 373 pKr) selja taha, kelle usutunnistus on koos apostelliku usutunnistuse ja Nikaia usutunnistusega vanakiriklikud usutunnistused ehk credo. Usutunnistus moodustab kokkuvõtte uskumustest, mis olid usklikele kirikus normatiivsed. Athanasius kirjutas oma usutunnistuse kaaslinlase presbüter Arius (srn 336 pKr) seisukohtade vastu. Viimane oli kahtluse alla seadnud Jumala Poja igavikulise olemuse, samuti eitas Arius õpetust kolmainsusest ja õpetust Pühast Vaimust kui jumaluse isikust. 

On üldtuntud tõsiasi, et mõistet kolmainus või kolmainsus Piiblis ei esine. See on kokkuleppeline mõiste, mis võtab kokku pildi, mille Piibel meile Jumala olemuse kohta annab. Piiblis esitatuna on Jumal selgelt mitmuslik olevus. See kajastub Vanas Testamendis näiteks loomisloos, kus kasutatakse Jumala kohta nime 'Elohim, mis on mitmuslik vorm sõnast 'Eloha. Ka kasutatavad tegusõnad väljendavad selgesti mitmuslikkust – loomisloos „tehkem” (1Ms 1:26) ja veeuputuse loo järgselt „mingem”, „segagem” (1Ms 11:7). Selliseid tekste on Vanas Testamendis mitu. Samas aga räägib meile tekst 5Ms 6:4 ühest Jumalast: „Kuule, Iisrael! Issand (Piibli vanemas tõlkes „Jehoova”), meie Jumal Issand, on ainus.” Selliste Jumala olemuse mitmuslike ja ainsuslike tekstide ühitamine (peavad need ju omavahel kuidagi sobituma) ongi viinud kolmainsuse mõisteni, mis on igati loogiline tulemus.

Uues Testamendis esineb mitmuslik Jumal korduvates loendites: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Tuntuim neist tekstidest on kahtlemata Matteuse evangeeliumi lõpus, kus Jeesus annab oma järelkäijaile ülesande: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” (Mt 28:19) Siin räägib Jeesus mitmuslikust kolmest, kes on kokku võetud ainsuslikku nimesse.

Kõrvalepõikena võib mainida, et Jumala isikute vahel puudub hierarhia, sest kui kõrvutada selliseid tekste, milles esineb analoogiline loetelu neist kolmest isikust, siis hierarhia olemasolul oleks järjestus alati sama – esimesel kohal kindlasti suurim ja tähtsaim. Kuid Jumala isikute erinevais loendites on järjestus sageli juhuslik: esimesena on peale Isa esitatud ka Poega (2Kr 13:13), samuti on esimesena nimetatud Püha Vaimu (1Kr 12:4–6).

Ka Uuest Testamendist käib läbi mõte ühest Jumalast. Apostel Paulus ütleb kirjas efeslastele: „...üks Jumal” (Ef 4:6), mis jällegi tõstab esile küsimuse: kuidas ühitada tekstid kolmest isikust ja ühest Jumalast? Vastus viib meid taas mõisteni kolmainsus.

Athanasius on seda kolme ühes ja ühte kolmes väga ilusasti kirjeldanud: „Me austame ühtainsat Jumalat Kolmainsuses ja Kolmainsust ühtsuses, ajamata segi isikuid ja lahutamata neid olemuselt. Sest ise on Isa isik, ise on Poja oma, ise on Püha Vaimu oma.

Kuid Isal ja Pojal ja Pühal Vaimul on vaid üksainus jumalikkus, sama kirkus, sama majesteetlikkus. Nagu Isa, nõnda Poeg, nõnda Püha Vaim. Loodud ei ole Isa, loodud ei ole Poeg, loodud ei ole Püha Vaim. Mõõtmatu on Isa, mõõtmatu on Poeg, mõõtmatu on Püha Vaim. Igavene on Isa, igavene Poeg, igavene Püha Vaim.

Ja siiski ei ole kolme igavest, vaid üks igavene, nagu ei ole ka kolme mitteloodut, vaid üks mitteloodu ja üksainus mõõtmatu. Niisamuti on kõigeväeline Isa, kõigeväeline Poeg, kõigeväeline Püha Vaim, ja siiski ei ole kolme kõigeväelist, vaid üks kõigeväeline. Nõnda on Isa Jumal, Poeg Jumal, Püha Vaim Jumal, ja siiski ei ole kolme Jumalat, vaid on ainult üks Jumal.”

Jeesus Kristus – Igavene Jumal

Rääkides edasi Pojast ja Tema jumalikust olemusest, saame jälle toetuda Piiblile. Paljude argumenteeritud piiblinäidete hulgast olen valinud kaks: 1) Isa ise nimetab Poega Jumalaks. Hb 1:8: „Aga Pojale ta ütleb: „Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp.” 2) Johannese evangeeliumi sissejuhatus, milles apostel räägib kr k Logosest (tõlkes Sõna): „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” Seejärel salmis 14 ütleb Johannes, et „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel”, vihjates Jeesuse elule inimesena inimeste keskel. Mõlemas tekstis kohtame väidet, et Jeesus on igavene Jumal.

Inimestes on palju segadust tekitanud sellised mõisted nagu ainusündinu ja esmasündinu, kui neid termineid on Piiblis kasutatud Jeesus Kristuse kohta. Siin on tegemist puhtalt mõistelise ja tõlgendusliku küsimusega. Kui Jeesus Kristus on igavene Jumal nagu ka Isa ja Püha Vaim, siis ei saa Tal olla algust. Ta on eksisteerinud sama kaua kui Isa ja Püha Vaim. Eelnimetatud termineid ei saa seega tõlgendada otseselt sündimisena, nagu meie inimestena seda mõistame. Kreekakeelset sõna prototokos on Jeesuse puhul rakendatud tiitli või eristaatuse tähenduses – Ta on kõigist ja kõigest erilisim. Näiteks Paulus on Jeesuse kohta öelnud, et Ta on „esmasündinu surnuist” (Kl 1:18). See ei tähenda, et Jeesus oleks olnud esimene ülestõusnu surnuist. Näiteks Mooses oli seda ju ajaliselt oluliselt varem. Jeesuse kohta kasutatuna ütleb see väljend, et Jeesus on kõige olulisem ülesäratatu, sest tänu Temale saab võimalikuks ka teiste surnute äratamine Jeesuse tagasitulekul siia maailma.

Huvitav on selle sõna kasutamine ka seetõttu, et esmasündinuks on Piiblis nimetatud ka kuningas Taavetit (Ps 89:21, 28). Ajaliselt oli Taavet oma perekonna noorim poeg, kuid Jumal nimetas teda esmasündinuks just seetõttu, et temast sai Iisraeli võimsaim kuningas. Siingi on seda sõna kasutatud tiitlina.

Teine termin on eelmisega sarnane – ainusündinud Poeg. Taas pole tegemist sündimisega inimlikus tähenduses, vaid selle kreekakeelse sõna monogenes tähendus on „ainus, ainulaadne, unikaalne”. Seda on küll võimalik kasutada ka pere ainsa lapse kohta, kuid rakendades seda Jeesus Kristuse kohta, on Johannes püüdnud rõhutada Jeesuse ainukordsust, Tema unikaalsust. Viimast on kerge mõista, teades, mida on Jeesus Kristus teinud inimkonna, planeedi Maa ja kogu universumi vabastamiseks patu ja kurjuse võimust. Siin ei saa Jeesusega mitte keegi teine võistelda. Jeesus on tõepoolest unikaalne.

Siingi on Piiblis huvitav näide, milles kasutatakse seda mõistet ainusündinu usuisa Iisaki kohta (Hb 11:7). Literaalses tähenduses peaks seega Iisak olema Aabrahami ainus poeg. Paraku me teame, et enne Saarast sündinud Iisakit oli Aabrahamil veel poeg Iismael ja hiljem, Saara surma järel, Ketuurast õige mitu poega. Seega on Iisakil kõigi Aabrahami poegade seas eristaatus. Seega viitab sõna ainusündinu Jeesuse kohta rakendatuna samuti Tema eristaatusele, ainukordsusele. Ei rohkemat.

Püha Vaim – üks kolmest Isikust

Tulles nüüd Püha Vaimu olemuse juurde, siis selles näib olevat kõige keerulisem selgust saada. Piiblis on Vaimu käsitletud isiksusena, mitte lihtsalt mõjuna. Kui Vaim palvetab inimeste eest, jagab neile ande, inspireerib sõna kirjutama, on võimeline armastama ja ka kurbust tundma, siis kõik see on omane isikulisele olevusele, mitte mingile müstilisele Jumala mõjule. Minu õhupuhur, mis küll tuult tekitab, ei ole võimeline kurbust tundma, rääkimata armastusest. Viimane näide johtub Jeesuse vestlusest Nikodeemusega, milles Jeesus võrdleb Püha Vaimu tuulega.

Püha Vaimu olemus eraldivõetuna on kõige salapärasem, sest nii Isa kui ka Poja puhul on võimalik rääkida konkreetsest kujust. Poja puhul veel eriti, sest tuli Ta ju kaks tuhat aastat tagasi inimesena meie maailma. Püha Vaim erineb selles osas nii Isast kui ka Pojast. Samas, kui me räägime Jumala kõikjalviibimisest, siis on see otseselt seotud Püha Vaimuga (Ps 137:7–12). Pikemalt sellel peatuda polegi otstarbekas, sest me jääme niikuinii otsa vaatama lihtsale tõsiasjale, et Jumal oli, on ja jääb inimese jaoks müsteeriumiks.

Püha Vaimuga seoses on mind viimasel ajal aga köitnud paar mõttekildu, mida sooviksin ka teiega jagada. Esimene neist on seotud antonüümse sõnapaariga kauge – lähedane. Nii Isa kui ka Poeg näivad olevat seotud konkreetse asukohaga. Näiteks kui Jeesus elas inimesena maa peal, siis sai Ta olla korraga vaid ühes geograafilises punktis. Pärast taevasseminemist teenib Jeesus taas konkreetses kohas – taevases pühamus. Ta ei ole enam maa peal inimeste keskel. Loomulikult on Tal olemas jumalik võime liikuda mõttekiirusel punktist A punkti B, kuid Ta ei saa olla samal ajal kõikjal. Isaga on lugu analoogiline.

Püha Vaim aga on see Jumal, kes on olemuslikult kõikjal – igas ruumi punktis. Just see annab Jumalale võime olla kõikjalviibiv. Sellest johtuvalt võime öelda, et Isa ja Poeg on meist teatud mõttes kaugel, antud juhul siis taevases pühamus, kuid Püha Vaim on meile lähedane Jumal, sest Ta on alati meie juures. Pauluse sõnul: „...et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme...” (Ap 17:27, 28)

Püha Vaim on lähedane Jumal, kes piltlikult öeldes vaatab alati meile otsa, kuulab meie palveid, vormides neid Jumalale vastuvõetavaks, ja kes kasvatab meid Kristuse sarnaseks. Seetõttu vääriks Püha Vaim enam meeldetuletamist ja jutlustamist, sest olen kuulnud ja ka lugenud mõtet, et Pühast Vaimust räägitakse ja lauldakse liiga vähe...

Teine mõttekild on seotud aga Jumala iseloomuga. Me kõik teame apostel Johannese kirjutatut: „Jumal on armastus” (1Jh 4:8,16). See armastus hõlmab võrdselt nii Isa, Poega kui ka Püha Vaimu. Kuid on veel üks omadus, mis on Jumalale olemuslikult omane. Selleks on alandlikkus.

Püha Vaim on Jumal. Jumalana väärib Ta meie austamist ja lugupidamist. Ta väärib ka ülistamist ja suureks tegemist, sest tänu Temale oleme elavad inimesed ning kasvavad kristlased. Püha Vaim annab meile ande, Tema toob meis esile Vaimu vilja. Ja kui Kristuse tagasitulekul meid muudetakse surelikust surematuks (isegi kui see saab taas olema tinglik surematus nagu loomisel), siis on just Püha Vaim see, kes rakendab meie juures Jumala loovat väge ja teeb uue olemuse meis reaalseks. Nii et küllalt palju põhjust Püha Vaimu ülistamiseks.

Kuid huvitav on see, et Püha Vaim on tahtlikult pühendunud Jeesus Kristuse suureks tegemisele ega otsi au endale. Kui me mõtleme, et Pühakiri on Vaimu poolt inspireeritud, siis inspiratsioon on kirjutajaid alati mõjutanud ülistama Jeesus Kristust. Kuigi Jeesuse sünni ja ülestõusmise juures, samuti Tema inspireeritud õpetuste ja imetegude juures on olnud alati tegev ka Püha Vaim, ilma kelleta oleks kõige selle teostumine olnud võimatu, jääb Vaim alati kuidagi varju. Nii nagu Tema isik on meile nähtamatu, on ka Tema teod looritatud ja meie inimlik tähelepanu koos austuse ja ülistusega koondub Jeesus Kristusele. Ülim alandlikkus selle jumaliku Isiku poolt...

Lõpuks tuleme tagasi küsimuse juurde: kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Vastus oleks teatud mõttes allegooriline – nii nagu püüda ära lugeda liivateri kõigi ookeanide rannikuil või püüda ookeanide vett ära mõõta väikse ämbriga. Me oleme inimestena siiski äärmiselt piiratud, et mingeid erilisi Jumala tunnetuse sügavusi saavutada. Kuid Jumal on ennast meile siiski mingites piirides avanud – just nõnda palju, kui seda meie päästmiseks vaja on. Olgem selle eest tänulikud ja andkem au Kolmainu Jumalale – Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule!