Patust rääkides tuleb mõista, et igal inimesel on sellest oma arusaam ning selle sõna defineerimine kujundab defineerija saatuse. Üksikisiku suhtumine antud teemasse muutub ajas, kuna eeldatavasti me kasvame arusaamises. Kuid selles maailmas võib asi kujuneda ka taandarenguks. Mõne inimese arvates on patt jätta patt tegemata.

Et mitte pikalt arutleda, katsun leida ühe definitsiooni patule, millest Pühakirjas ülevaade antakse. „Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!“ Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.“ (Jk 1:12–15)

Jaakobus esitleb pattu erinevates staadiumites. Kõigepealt on himu, mis ahvatleb millelegi järgnema. Siis viljastumine ning seejärel tuuakse patt ilmale ja see põhjustab surma. Millal sai patt alguse? Kas siis, kui tekkis himu? Kas siis, kui mõte viljastus? Kas siis, kui see ilmale tuli, või siis, kui surma põhjustas? Väga sageli on ühele suurele protsessile võimalik anda üks üldine nimi, jagada see protsess väikesteks osadeks ning anda sama nimi ka neile osadele. Nii võiks Jaakobuse arusaama järgi näha pattu ühe protsessina, mis algab kaugelt enne, kui vili kasvama hakkab ning ilmale tuleb, samas saab seda algusest peale nimetada patuks. Kas Eeva tegi pattu, kui võttis keelatud viljast? Kui leidis selle vilja hea olevat? Kui suhtles maoga või kui arvas, et suudab otsustada ilma Jumalata – kui ei usaldanud Jumalat? Sellest sai ju protsess alguse.

Nende kahe näite järgi võiks defineerida pattu selle alguspunkti järgi: patt on südame loomulik seisund, mis ei usalda Jumalat oma kaaslase ja juhina, ning kaldub arenema millekski suuremaks. See viljastub ning ühel päeval tuleb patu vili nähtavale, tuues surma.

„Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 6:23) Kui lähtuda sellest salmist, siis surm võib olla otsese tähendusega ja seda ta ongi, kuid sellest võib leida ka varjatuma tähenduse. See surm ei kajasta vaid patustaja enda surma, vaid ka millegi olulisema surma kellegi jaoks. Keegi kaotab partneri, kellega oli enne suhe; armuanni kaudu on võimalik selle surma sisu tühistada. Taastub igavene suhe. Seega jõuame patu teise nurga all vaatluseni. Milline on ilmale tulev patt? Seda võib nimetada patu viljaks ning Paulus seob selle Jumala käsuga: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada“, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“ 
(Rm 13:8–10)

Kui armastus on Seaduse täitmine, siis patt on armastuse puudumine kellegi isiku vastu. Talle liiga tegemine. On see siis Jumal või inimene (lapsevanem, ligimene, abikaasa, naaber…). Patu vili surmab hea suhte. Selleks viisiks võib olla tema soovidega mitte arvestamine, näiteks Jumalaga seoses (et ei oleks muid jumalaid; et ei kujutaks Teda viisil, milline Ta pole; et ei võtaks asjata Ta nime nimetada; et ei unustaks pühitseda hingamispäeva) või inimesega seoses (austuse puudumine vanemate suhtes; kellegi elu väärtusetuks pidamine; abikaasa mitte väärtustamine; lähedase asjade ja maine väärtustamata jätmine; kadeduse tundmine teisele inimesele usaldatud väärtuste suhtes).

„Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.““ (Mt 22:35–40)

Võiks siis öelda, et käsus on esitatud patu viljade loetelu, mis rikub suhte. Niisiis, kui ma luban oma südamesse usaldamatuse Jumala vastu, siis hakkan kandma endas „last“, mis rikub suhte Jumala ja kaasinimesega ning tulevad ilmale toimetulekuviisid, mis realiseeruvad armastuse puudumises. Tulevad tapmised, abielurikkumised, vargused, laimamised ning himustamine… Ma ei hooli Jumalast, iseendast ega kaasinimesest.

Kas on aga võimalik elada ilma pattu tegemata? Selle kohta olen kuulnud palju arvamusi. On neid, kes väidavad, et on võimalik, ja neid, kes arvavad, et mitte.

Paulus kirjutab patust kui millestki, mis on tunginud sügavalt inimesse: „Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.“ (Rm 5:12)

Kui see on usaldamatus Jumala suhtes, mis kannab vilja, siis minu küsimus lugejale on: kas sa oled näinud kedagi, kes usaldab igas eluolukorras Jumalat? Minul see kogemus koguduses puudub. Teoreetiliselt võiks see võimalik olla. Piiblis on näiteid: Jeesus, Eenok 300 aasta jooksul. Rohkem meelde ei tule. 

Mina näen kogudust ühe ütlemise järgi, mida olen kuulnud: kogudus ei ole mitte pühade kogumik, vaid patuste polikliinik. See tähendab, et koguduseliikmed ei ole need, kes usaldavad täielikult Jumalat, vaid on see osa ühiskonnast, kes tunnistab oma haigust – usaldamatust Jumala suhtes. Nad on hakanud seda nägema ning otsivad ravi. Raviasutus on aga koguduse kooskäimine, kus üksteist usuravis aidatakse. See on protsess, mitte puhas tulemus. Osaledes Jumala töös, seatakse koguduseliikmete ette uusi ülesandeid, milles iga järgmise täitmine nõuab uues kvaliteedis usku ja usaldust. 

„Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.“ (Jk1:12) Vahel see õnnestub, kuid vahel mitte. 

Teine tõestus, et oleme usus kasvamises, mitte täiuslikkuses, on osasaamisteenistus. See on kollektiivne patutunnistus, mida soovitatakse pidada nii sagedasti, kui me seda saame.

„Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!““ (1Kr 11:23, 24)

Soovin kõigile kasvu usalduses Jumala suhtes ning selle vilja – ELU.