Kõik algas sellest, kui minu 10-aastane tütar Marta küsis ühel päeval, et kui tema peab kuu aega kommistreiki, kas ta saab siis minult selle eest 10 eurot. See mõte jäi mulle pähe keerlema, sest meie laste magusasöömine oli juba pikemat aega kontrolli alt väljunud. Komme saavad meie 2. ja 4. klassis käivad tüdrukud kord nädalas, laupäevaõhtuti. Kuid nüüd olid nad hakanud otsima kõikvõimalikke viise oma üha paisuva magusahimu rahuldamiseks – küll viisid nad pudeleid taarasse, küll korraldasid nad koos sõpradega meie maja kõrval, tänava ääres oma väikseksjäänud riiete ja jalanõude müüke möödakõndivatele inimestele, et siis saadud sentide või väheste eurode eest omale kommi või šokolaadi osta. Ka küllatulnud sõbrannad tõid päris tihti kaasa maiustusi, ja nii näisid Marta ja Anna olevat sattunud lausa magusasõltuvusse – magusaga saavutatud kiire veresuhkru tõus põhjustas kerge joobega sarnast mõnu- ja uimasusetunnet, mille möödumisel tekkis lühema või pikema aja jooksul vajadus jälle magusat tarbida. Söögiisu kannatas seeläbi kummalgi lapsel, nii et tavalised kodused toidud ei maitsenud enam, tihtipeale ei nõustutud neid isegi mitte proovima. Kõige selle taustal oli ootuspärane, et nõustusin suhkrustreigiga, nii et nii mina kui ka Marta ja Anna tõotasime olla söömata komme, šokolaadi ja muid maiustusi järgneva kahe nädala jooksul, mille järel võib kumbki lastest „teenida“ viis eurot. Lubatud olid siiski tervislikud magustoidud nagu vähemagusad jogurtid ja kohupiimad jms. 

Esimesed päevad olid raskevõitu, kogu aeg tundus, et midagi oleks nagu puudu. Kasutasime siiski mõõdukas koguses batoone, mis olid valmistatud purustatud datlitest ja India pähklitest. Neisse ei olnud lisatud suhkrut, kuid datlites sisalduv puuviljasuhkur leevendas magusaisu üllatavalt hästi. Järgmised päevad läksid juba kergemini ja mina märkasin, et tööl olles vähenes lõunasöögijärgne väsimustunne ning püsisin palju kauem virge ja reipana nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Suhkrupaastuga kaasnev positiivne muutus oli ka maitsemeele teravnemine, nii et hakkasime tundma magusaid maitseid varasemast rohkem. Õunad, mis varem tundusid hapud, olid nüüd muutunud magusaks, porgandid maitsesid lausa liiga magusad, ka bataat ja peedid mõjusid väga magusatena. 

Me elame praegu aega kalendriaastast, mil mitmed kristlikud konfessioonid veedavad paastuaega. Algupäraselt paastuti kristlikus kirikus kolmapäeviti ja reedeti ja alates 4. sajandist pKr. 40 päeva enne ülestõusmispühi, mis on ikka veel kombeks katoliku ja vene õigeusu kirikus. Sellest paastust on mälestusena ka luteri kiriku kirikuaasta viis paastuaja pühapäeva. Suurem osa protestantlikke konfessioone ei praktiseeri paastumist, sest peavad seda välispidise rituaalina, oma tegudega lunastuse ärateenimiseks. Vene õigeusu kirikus tähendab paast hoidumist teatud toitudest ning samuti hoidumist harjumustest või kalduvustest, mis lahutavad inimest Jumalast. Võib muidugi küsida, miks praktiseerida sellist hoidumist vaid 40 päeva enne ülestõusmispühi ja mitte 365 päeva aastas.

Mida ütleb paastumise kohta Piibel? Jesaja 58:5–10 on kirjas: „Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!“ Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev.“ 

Võib arvata, et liigne magusasöömine mõjub meie tervisele pahasti ning teeb meid uniseks ja passiivseks. Kuid eelneva piibliteksti kohaselt ei käsi Jumal meil hoiduda eelkõige suhkrust või lihast, vaid näpuga näitamisest, nurjatust kõnest ja kehva ning vaese kaasinimese põlgamisest. Tema on see, kes suunab meie pilgud alati sügavamale, kaaluma ja uurima ning Jumalale üle andma meie südames peituvaid varjatud motiive ja pahesid, mis, erinevalt kommisöömisest, tingimata silmaga nähtavad ei ole. 

Millest sooviksid sina oma elus, oma südames loobuda, selle Jumalale üle anda?