„Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin.” 1. Moosese 3:13

See tekst on ainult väike osa pattulangemise loost. Ja me lugesime, et Eeva ei võtnud süüd enda peale, vaid veeretas selle maole. Aga mida tegi saatan, mao kujul, et ahvatleda Eevat keelatud puust vilja võtma? Natuke tekste Piiblist: Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”  (1Ms 3:1–5) 

Piibel pakub väga põhjaliku ülevaate sellest, mis toimus Eedeni aias, kui madu Eevat ahvatles. Aga kõigepealt pane tähele, kui mitu küsimust käis nende dialoogist läbi. Ainult üks! Piibel räägib maost selliselt: „Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal.“ Ma palun, et sa jätaksid selle meelde, sest meil kõigil tuleb veel temaga kokku sattuda. Temaga, keda Piibel nimetab kavalaks. Piiblis ei ole juttu sellest, et madu oleks aus või üllas, vaid kaval. See on tema kõige mõjuvam relv, millega ta on tabanud väga paljusid. Tema konksu otsa jäi ka Eeva. Pane tähele, et Eeval oli ilusti meeles, et Jumal keelas hea ja kurja tundmise puust süüa. Mao küsimusele vastas Eeva, et Jumal oli öelnud, et sellest puust ei tohi süüa – seda teadis ta hästi. Mida ta ei teadnud, oli see, et ta rääkis maoga, keda Piibel kutsub kavalaks. Saatan esitas Eevale ainult ühe küsimuse ja see tekitas Eevas kahtluse. Kas ta oleks suutnud nende kahtlustele vastu seista? Kas Eeva, habras, usalduslik, võis seista vastu kavalale maole? Püüame sellele vastuse leida. 

Piibel mitte niisama kutsub saatanat kavalaks, sest tema viimastes sõnades oli tõsi, kui ta ütles: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja nii see tõesti juhtus, vaata: „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.“ (1Ms 3:6–7) Saatan, kes näitas ennast Eevale mao kujul, teadis hästi, et pidev pettus paljastab ükskord siiski tema kavatsuse. Parem lasta inimesel endal eksida, nii Eevaga juhtuski. Aga enne kui Eeva sirutas oma käe, et puu vilju võtta, näeb ta, „et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema“. Milles muidu seisnes saatana pettus, kui Eeva tõesti nägi nüüd rohkem, teadmine oligi puu viljades ja ka surm tuli palju hiljem?

Üsna tihti, kui me mõtleme saatana tegevustele, tema salakavalatele plaanidele, siis ootame metsikut ründamist, selget agressiooni, tihti kujutame teda ette õudse koletisena, kes purskab tuld. Kuid tegelikult ta on tihtipeale märkamatu, tasane, väga kaval. Temast ei ole öeldud, et ta oleks tark või rumal, vaid ta on tõeline madu, kes ootab kannatlikult, kuni ohver eksib ja ta saab salvata. Eeva oli varustatud saatana kiusatuste vastu võitlema, tal oli teadmine Jumala tahtest  sellest puust mitte süüa. Ainult usin sõnakuulmine ei jäta maole võimalustki.  

Saatan lubas Eevale, et nad saavad Jumala sarnaseks. Mis võis ahvatleda Eevat nendes sõnades? Ilmselt ainult üks asi. Me teame, et Jumal seab reegleid. Just Tema keelas puust süüa. Kui aga inimene saaks Jumala sarnaseks, võiks ta oma reeglid välja mõelda. Me oleme kahjuks endiselt siin maa peal, kus iga meie samm on justkui samm maopessa. Ja miski muu ei saa meid kaitsta kui ainult see, millest on kirjutatud Psalmides: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.“ (Ps 119:105) 

Jumala Sõna tõesti kaitseb meid komistamisest. Me saame iga päev kiusatusi. Saatan ei mõelnudki piirduda ainult Eevaga, ta ootab hetke, et tabada oma mürgiga ka meid. Tema taktika on endiselt sama: ta ootab kannatlikult hetke, millal inimene eksib ise, teeb järelekaalumata sammu. See taktika on toonud talle häid tulemusi. Kuid nii nagu inimesed tuhanded aastad tagasi, oleme ka meie ilusti varustatud Jumala Sõnaga. Jumal ei käsi meid, vaid Ta palub veenvalt, et juhul kui me Teda armastame, kui me Teda usaldame, elaksime ka vastavalt Tema Sõnale. Me kõik teame, et armastus, mis on väljendatud ainult sõnadega, isegi maailma kõige kaunimate sõnadega, ei kesta kaua ilma tegudeta. Sõnakuulmine valgustab meie rada ja kaitseb meid mao mürgi eest.

Aleksandr Tsugai on Jõhvi ja Narva adventkoguduse pastor