Suviselt kuldab meie ümber looduses – võililled, nurmenukud, kullerkupud, tulikad, varsakabjad – ümberringi on palju säravat päikesekollast loodust, mis on kevad-suviselt ärganud ning julgelt valmis andma oma soojust ja sära kõigile, kes seda vaadata tahavad, selleks aega võtavad ja seda naudivad. Kui kevad on millegi uue algus, siis suvi annab sellele veel hoogu juurde. Soojus ja päike annavad eriliselt jõudu selleks, et otsast alata ja muutusi teha.

Õpime loodusest palju: kes sipelgatelt töökust, kes lindudelt usaldust. Võtame neid soovitusi endale eeskujuks ja elame ise edasi teistele eeskujuks – oma lastele ning laste­lastele. Meie kogemused ja teadmised on justkui suur kullakoorem, mida saame jagada end ümbritsevatele inimestele.

Ühel päeval, kui korjasin korvitäie kollaseid nurmenukke, et neid kuivatada ja külmal talvel nendest tehtud teed nautida, mõtlesin seejuures, et meie kogemused ja tarkus on nagu see korvitäis kuldseid õisi. Korjan neid õis õie haaval ning saan neid ise kasutada ja teistele rõõmuks jagada.

Mis tarkusi on mulle jagatud? Ja kuidas on jagatud? Milliseid tarkusi olen ise edasi andnud?

Kui olime Toivoga ühe aasta abielus olnud, siis kinkisid Toivo ema ja õde Helin meile suure albumi, millesse oli ema ise erinevad tarkuse­terad kokku kogunud ja välja kirjutanud, piltidega kaunistanud ning nii südamesoojust lisanud. Mulle, linnatüdrukule, jäi eriliselt meelde soovitus kolida maale elama, et lapsed saaksid looduse keskel kasvada ja vabalt ringi joosta. See soovitus meile iseenesest sobis, kuigi minu jaoks oli turvalisest ja kodusest Tallinnast ära kolimine nagu tundmatusse minek. Oli üksjagu hirme, kuid julgust andis teadmine, et ma ei teinud seda muutust läbi üksinda, vaid mind toetasid mu kõige kallimad. Tagantjärele ei ole ma seda otsust kahetsema pidanud.

Iga muutus nõuab omajagu julgust, et teha edaspidi midagi hoopis teistmoodi kui varem, harjuda uute olukordadega, kohaneda uue keskkonnaga. Tore, kui kõrval on toetavad inimesed, kes märkavad aidata, kui seda on kõige rohkem vaja, ja julgustavad siis, kui jõuraasud otsakorral. Eks esmaseks toetajaks on ikka oma pere, kus pereliikmed üksteist tunnevad ning teavad üksteise vajadusi ja südamesoove. Samas on hea teada, et on ka kogudusepere, kus inimesed on abivalmilt tahtlikud märkama ja aitama edasi liikuda. See abi ei pea olema teab mis suur tegu. Minule on olnud kõige südantsoojendavam see, kui keegi tuleb ja ütleb, et ta palvetab mu pärast. See annab palju jõudu ja julgust.

Muutuseks on vaja ka usaldust, et see mida ma ette võtan, on vajalik ja õige. Keda või mida usaldada? Minu teadmised ning enda ja teiste kogemused on head, aga kindluse annab see, kui kõike palve abil kontrollida ja veenduda, et neid Jumala ette kandes tuleb hinge rahu.

Selleks, et muutust ette võtta, peab olema mingisugune rahulolematus hetkeolukorraga, soov millegi muutumise järele. Sellise rahulolematuse olen ise ära tundnud siis, kui olen võtnud kõige kiiruse kiuste aega, et vaadata endasse ja analüüsida, kuidas edasi minna – mida teha ning mida tegemata jätta. Kindlasti märkavad rahulolematust just kõige lähedasemad inimesed ja seepärast on hea jagada nendega oma vajadusi, muresid ning plaane. See suurendab omavahelist lähedust ja kasvatab pere kokku.

Samas saab niisugune aja mahavõtmine olla eelkõige kvaliteetaeg Jumalaga, sest Tema teab ja tunneb mind kõige paremini ning Temaga arutleda on kõige turvalisem. Tema soovitab Ilm 3:18: „...siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks...“ Kui jõuan selleni, et enda tarkus enam ei aita ning oma tegutsemise tulemus on kiirus ja rahulolematus, siis on viimane aeg võtta vastu Jumala lahendused, Tema soovitatud muutused, mis toovad rahu ja rõõmu.