Olin juba mitmeid päevi palvetanud, et Jumal paneks mõnele oma lapsele südamele oma usukogemusi jagada, kui Kristi saatis meie palvelisti mitu toredat kogemust meie „armulise ja vahva Jumalaga“. Vähemalt üks neist kogemustest oli aset leidnud just äsja. Kristi ise tunnistab, et Jumal oli tema hommikul väga varakult, kella kolme ajal üles ajanud ning pannud  südamele enne hommikupalvet need kogemused palvelisti panna. Päev enne seda palus Kristi, et kui Jumal soovib, et ta neid teistega jagab, siis Ta kingiks talle aja ka nende kirjapanekuks ja aega on 3-lapselise pere kõrvalt päris keeruline leida.  

Siin need kogemused ongi, kinnitagu need meie usku armulisse Jumalasse, kelle jaoks pole ükski Tema lapsi puudutav olukord sekkumiseks liiga väike. 

Käisime naabrinaise juurest mune toomas. Farmerist naabrimees pani seal meile südamele, et kui juhtume meie maja ees oleval põllul (mis kuulub talle) valgepõskhane nägema, teeksime pilti ja saadaksime talle. Kui tal on pilt ette näidata, et valgepõskhaned tema põllul on, saab ta riigilt lisatoetust. „Üks hani on hea, terve kari neid on veel parem!“ teatas ta.

Tulime koju. Läksin põlvili Jumala ette ja palusin, et Jumal saadaks meile karjaga valgepõskhanesid – et saaksime siis naabriperele seeläbi palve ja palvevastuse kaudu Jumala vägevusest tunnistada.

Meie siin elatud pea nelja aasta jooksul olen näinud palju harilikke pruune hanesid, ent valgepõskhanesid pole ma vähemalt oma mälu järgi mitte ühtki näinud. Kiikasin muudkui põllule, aga mida polnud, seda polnud. Ütlesin siis Jumalale, et Ta korraldaks selle nii, kui see hanemõte Tema silmis hea on, et need haned tuleksid nii, et ma ei peaks pidevalt õue kiikama, vaid et kui linnud põllul on, Ta mind ise nendeni juhataks. Siis hakkasime õhtul lapsi magama sättima. Rulood olid juba akende ees, ent mõtlesin et teen korraks veel akna lahti ja lasen pisut värsket õhku tuppa. Jõudsin vaid voodisse pikali minna, kui kuulsin õues hanede häälitsusi. Piilusin ruttu ruloo vahelt õue ja otse akna eest lendas üks parv valgepõskhanesid mööda! Kuigi silma järgi tundus, et need lendavad meie põllu asemel hoopis metsa suunas, jooksin usus trepist alla ja otse õue – ja seal see oli – ilus väike parveke neidsamu valgepõskhanesid!
Nad olid imeilusad. Jõudsin neist vaid kaks pilti teha, kui nad juba lendu tõusid ja läinud olid.

Vaatasin siis pilte ja olin nukker – nii kehvad pildid ja linnud olid piltidel udused. Oli see ju nii äge palvevastus Jumala poolt ja nüüd siis nii kehvad pildid. Ütlesin Jumalale, et Ta võib – kui tahab – uuesti saata suure karja hanesid ja seekord nii palju, et see lausa pahviks lööb ja et need linnud samamoodi „ise meieni“ jõuavad. 

Läks päev-paar mööda ja siis rääkisin oma hanesaagast abikaasale ja ütlesin talle, et Jumal võib meile veel ühe ja eelmisest veelgi suurema parve saata, kui see ainult Tema silmis hea on. Ja et see juhtub orgaaniliselt, ise, me ei pea ise miskit pressima. Ja siis õhtul magama uinudes kuulsin sellist hanekisa, et seal õues pidi neid ikka väga palju olema. „Raudselt valgepõskhaned!“ mõtlesin. Olin aga juba nii unepiiril, et jõudsin enne uinumist Jumalale öelda vaid, et Ta abikaasaga oleks ja et abikaasa neid märkaks ning neist ise pilti teeks.

Ärkasin hommikul varakult ja meenus see hanesaaga. Vaatasin siis abikaasa telefonist pilte ja seal on tervest suurest (veel suuremast kui esimene linnuparv) valgepõskhane parvest lausa pildiseeria! Linde oli seal põllul ikka korralikult!

Niisiis kinkis Jumal meile ise materjali, millega naabriperele Tema vägevast käest tunnistada. Kas pole meil armuline ja vahva Jumal. Soovin sellega teid kinnitada ja julgustada, et Jumal on kõikvõimas ja Ta võib misjonitöö jaoks juhtida maja ette isegi suure parve linde! Sest mis on üks linnuparv Tema käes? Kui erilisemad oleme veel meie, keda Ta soovib päästa rohkem, kui me inimlikult adudagi suudame – nii suur on Tema armastus meie vastu!

Soovin tänutundega südames jagada veel üht meie pere kogemust.

Meie peres on tekkinud traditsioon, et kui lapsed on 2-aastaseks saanud, „kolivad“ nad võrevoodist tavalisse voodisse. See on lugu sellest, kuidas Jumal kinkis iga kord, enne kui keegi lastest 2-aastaseks oli saamas, neile samasuguse (!) voodi. Ja seda kolme erinevat allikat pidi. 

Kui Hugo hakkas kaheseks saama, otsustas abikaasa vennanaine, et ta ei vaja enam lastevoodeid. Nii kinkis ta ühe meile ja teise ühele armsale Sveta-nimelisele läti naisele.
Siis tuli aeg, kus Otto hakkas liginema teise eluaasta täitumisele ja tekkis vajadus ka tema uue voodi järele. Parasjagu otsustas Sveta aga oma lapsevoodi ära anda – nii sai Otto omale vennaga sarnase voodi.

Nüüd, kui Roosi on augustis kaheaastaseks saamas ja meil on ees kolimine uude majja, mõtlesime, et tallegi oleks uut voodit vaja. Ühel hommikul paar päeva tagasi ütles abikaasa, et üks naine meie saarelt kirjutas eelmisel õhtul netis, et annab lapsevoodi ära – just samasuguse nagu meie poiste voodid! Ütlesin abikaasale, et seal lehel läheb kõik niisama äraantav kohe kaubaks, et vaevalt see voodi veel alles on. Abikaasa arvas, et peaksin tollele naisele siiski kirjutama ja küsima. Soovisin seda teha, aga kell oli alles 6 hommikul. „Kui Jumal tahab, et see voodi meile saab, on see alles ka kell 9,“ teatas abikaasa rahulikult.

Mis te arvate, kas hiljem, kui sellele naisele kirjutasin, oli tal voodi alles? Niisiis kinkis Jumal meile kolmel korral ja just õigel ajal kolm samasugust lapsevoodit. See on kinnituseks, kui detailideni Jumal meie vajaduste eest hoolitseb ja et lisaks on Tal ka muhe huumorisoon!

Kristi Taidla

Kristi valgepõskhanede kogemust lugedes meenus mulle üks lastejutt Arthur Maxwelli lastelugude raamatust. Lugu leidis aset Venemaal väga viletsal ajal. Ühel vanaemal koos lastelastega oli majast kogu toit otsa saanud, väljas möllas tuisk ja kõik vähegi tuttavad inimesed asusid neist kaugel. Pere palvetas koos toidu pärast, vanaema palus, et Jumal saadaks kasvõi tükikese leiba ja väike tüdruk palvetas: „Jumal, palun saada meile kohe terve päts leiba!“ Umbes samal ajal muutus üks nende linnas elav sugulane – onu Miša – rahutuks ja hakkas mõtlema selle peale, kuidas küll läheb tema maal elavatel sugulastel – tollel samal vanaemal koos oma lastelastega. Mees otsustas ilmast hoolimata neile külla minna. Ja nii kuulsidki tema õhtusöögita jäänud sugulased sel tuisusel õhtul koputust uksele. Uks avati ja sisse astus üleni lumine onu Miša. Kõik olid külalise üle rõõmsad ja onu Miša küsis: „Arvake ära, mis mul põues on?“ ja väike tüdruk vastas: „Sul on põues päts leiba!“ Ja seal põues oli tõesti päts leiba. 

Meiegi ei peaks häbenema paluda ja meie Isa täidab hea meelega oma uskuvate laste palveid.  

Lõpetan täna looga oma elust, mis kahjuks pole nii positiivne nagu eelnevad kogemused. Kuna see aga mulle palju õpetas, jagan seda lootuses, et see kinnitab ka teisi, kes on ehk samasuguses olukorras. Hiljuti süüdistas üks tuttav mind milleski, mida ma ei olnud teinud. Selliseid asju juhtub ikka ja meil on hea nendega kiiresti Isa ette tulla, andeks anda ja edasi minna. Selle olukorra tegi minu jaoks eriti valusaks see, et me oleme ammused tuttavad ja justkui tunneksime teineteist. Mulle ei mahtunud see kõik pähe. Igasugune püüd väita, et ma pole teinud seda, milles mind süüdistatakse, lõppes veel valusamate süüdistustega.

Kui esimene ehmatus ja valu järele andsid, sai Taevane Isa haavatud hingele palsamit peale valada, juhtides minu mõtted Jeesuse elu viimastesse päevadesse, suurkohtusse, kus Tema oma rahva juhid ja ülempreestrid palkasid täiesti süütu Jeesuse surmamõistmiseks valetunnistajaid. Minu väike intsident ei olnud selle ülekohtu kõrval midagi väärt, kuid mulle oli see „käik“ suurkohtu saali  suureks lohutuseks, sest ma teadsin nüüd, et Keegi mõistab, mida ma tunnen. Mõistsin ka seda, et meil ei maksa siin vaenlase maal väga õigust taga nõuda, kuna ka Jeesus talus lubamatut ülekohut. Pealegi oleks ju täiesti õiglane, kui meie oma patu pärast hukkuksime, Jumal aga lubas meile õigusega kuuluva osa hoopis Jeesusele osaks saada. Kogesin taaskord, et kõik meie õiguse nõudmised lõpevad ära risti all, see on koht, kus igasugune hingevalu paraneb ja me jaksame edasi astuda. 

Siis märkasin, et olin selles oma õigluse tagaajamise enesehaletsuslikus aktsioonis tegelenud üksnes sellega, mida MINA tundsin ja kogesin. Nüüd mõtlesin, kui valus võib olla inimesel, kes ei tunne Jumalat ega oska abi otsida ja kes kuidagi on oma peas jõudnud järeldusteni, et ma olen SEDA talle teinud. Mõtlesin ka sellele, et erinevalt minust mõtles Jeesus läbi oma ülisuurte absoluutselt ebaõiglaste katsumuste astudes enda asemel minu ja sinu ja kõigi teiste inimlaste päästmise peale. 

Kirjast heebrealastele 4. peatükist 16. salmist võime lugeda: „Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja armu oma abiks õigeks ajaks.“ Olen ikka kogenud selle teksti kehtivust, seda, et Issanda abi ei jää kunagi hiljaks, Tema arm on abiks õigel ajal. Nii ka selles loos. Kolm päeva enne minu valusat, tegelikult aga imetillukest katsumust, oli meie hingamispäevakooli õppetükis viidatud piiblitekstile, mis oleks mind sellest olukorrast vähema närvi- ja enesehaletsusekuluga läbi kandnud. 1Kr 4:3–4 on kirjutatud: „Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.“ Mina aga lugesin seda teksti alles järgmisel hommikul, kui olin oma valusa hoobi kätte saanud ja sain taaskord aru, et Issand oli valmistanud „abi õigeks ajaks“, aga mina polnud vaevunud tulema Tema ette  seda abi vastu võtma. Ja kuigi meil sageli ei õnnestu inimestele selgeks teha, mida me arvame ja miks me midagi ütleme või pole ütelnud, miks me midagi ei tee või teeme, Issand teab, kuidas asjad tegelikult on. Ja ainus, mis lõppkokkuvõttes loeb, on Tema otsus. Ja küll on hea teada, et Tema teeb neid otsuseid meie kohta armastades ja halastades ning Tal on õigus niiviisi toimida sellepärast, et Tema on kogu ülekohut alandlikult talunud.