Olles värsked lapsevanemad, oleme abikaasaga vahel soovinud, et küll oleks hea, kui lapsel oleks üks nupp, millele vajutades ta magama jääks. Eriti tuleb see nupp päevakorda mõnel õhtul, kui on silmaga näha, et laps on üleväsinud, aga püüab kõigest hingest ärkvel püsida. Raskemal juhul läheb lapse magamapanemiseks tunde ja ühtmoodi frustreeriv on nutva lapse kuulmine-nägemine kui ka teadmine, et sinu enda toimetused, mida saad teha ainult siis, kui laps magab, lükkuvad aina edasi ja edasi.

Teinekord ei aita liigutamine ega kiigutamine, sosinad ega susinad, kuid ühe meetodi lapse rahustamiseks leidsin juba tema esimestel kuudel. Ma armastan ise muusikat ja soovin, et ka Leonard kasvaks üles muusikaga. Nii ma laulsin talle igal hommikul ja õhtul siis, kui ta veel oli emaüsas ja olen sellega jätkanud peale sündi. Mitte igal laulul pole sama mõju, aga enamikel juhtudel on imerohuks lastelaul „Kes on loonud lillekesed“. Ma ei tea, mis selles laulus on, mida pole üheski teises laulus. Võib-olla on lapsele vaja just seda lihtsat meloodiat, lühikesi salme ja mitmeid korduseid, igatahes selle lauluga alustades nutujoru vaibub. See ei tööta küll sada protsenti, aga ükski teine vahend pole seni rahustamisel nii mõjusaks osutunud.

Ma arvan, et see oli esimene lastelaul, mille ise selgeks sain ja usutavasti juhtub see ka minu  noormehega. Ei saa öelda, et ma selle laulu sõnumisse lapsena väga süüvisin. Saades natuke suuremaks, oli selle laulu laulmine juba natuke piinlik, sest sellega käivad kaasas liigutused ja mingil hetkel tundusid mulle kõik liigutustega laulud väga titekad. Ometi on minusse lapsest saadik jäänud teadmine, et minu Jumal on kõige Looja ja elu-olu meie maal ei ole kuigi vana.

Põhikooli ajaloo-, geograafia- ja bioloogiatunnid püüdsid sellesse teadmisse mõrasid lüüa. Tegelikult see ei õnnestunud, sest Piibel ja vanemad rääkisid teistmoodi ja usaldasin neid allikaid. Võtsin siis lihtsalt põhimõtteks, et ei lase ennast sellest häirida. Pisut peamurdmist nõudis see, kuidas ma peaksin kontrolltöödes vastama nendele küsimustele, milles mul oli erinev seisukoht, ja otsustasin, et vastan stiilis „arvatakse, et...“.

Keskkooli ajal loodusainetes evolutsiooniteooriale keskendumine süvenes. Käisin keemia-bioloogia süvendatud õppega klassis ja tegelikult bioloogiatunnid mulle väga meeldisid, ka bioloogiaõpetajad olid tasemel, lisaks aine heale edasiandmisele ka hea huumorimeelega ja muidu muhedad inimesed. 

Üheteistkümnendas klassis oli huvitav juhus. Kõndisin oma klassikaaslaste pundiga vahetunni ajal mööda Tartu tänavaid, kui meid peatas üks mees, kes jagas tasuta raamatukesi. Ma ei tea, millisest konfessioonist ta pärit oli, igatahes tagasi koolis raamatut sirvides leidsin, et see rääkis, kuidas loomise ja veeuputuse lugu on teadusega kooskõlas ja pakkus välja oma teooriad, milline võis maailm olla enne veeuputust. Kui oli tulemas bioloogiatund, siis soovitasid klassikaaslased (ilmselt lihtsalt intrigeerimiseks) pakkuda seda raamatut õpetajale. Läksin siis tunni lõpus õpetaja juurde, ulatasin raamatu ja küsisin, mida ta sellest arvab. Õpetaja vaatas raamatu sisse, andis mulle vastu kaks teist raamatut ning ütles muheledes: „Pärast vaidleme.“ 

Raamatud, mis ta mulle andis, ei kuulunud kooliprogrammi. Esimene oli populaarteaduslik käsitlus sellest, kuidas evolutsiooniteooria järgi elu alguse sai ja kuidas looduses on mehhanismid, mis seda toetavad. Teine aga selgitas looduslikku valikut ja liikide tekkimist ja tõi välja erinevate liikide arenguredelid.

Vaidluseni me ei jõudnud. Kuigi esmapilgul tundusid nendes raamatutes olevad argumendid tugevad, siis peale nende üle mõtisklemist jõudsin hoopis järelduseni, et kirjutajad on midagi sassi ajanud. Bioloogiline elu ei saa toimida keemiliste ja füüsikaliste seadusteta, kuid nende seaduste olemasolu ei ole tõestuseks, et elu võib ise tekkida. 

Ülikooliaegadel ja peale seda sai internetist minu elu igapäevane osa. Veebiavarustest surfates leidsin, et seal on palju materjali, mis püüab kummutada kehtivat teaduslikku paradigmat igivanast maast, kus elu on miljardite aastate jooksul ise arenenud, ning pakkuda teaduslikku tõestust suhteliselt hiljutisele loomisele ja veeuputusele. Enamus nendest kreatsionismi propageerivatest lehtedest õhkas kaljukindlat veendumust oma tõendite vettpidavuse ja arutluskäikude õigsuse kohta ja need kinnitasid ka minu usku Piibli loomise aruandesse. (Lisaks oli huvitav leida, et nn intelligentse disaini teooriat toetavad ka paljud agnostikud, kes on leidnud, et evolutsiooniteoorias on sees liiga palju auke, et olla elu ja liikide tekkimise veenvaks seletajaks.) 

Seetõttu oli mulle kergeks üllatuseks, kui adventkoguduse Loma Linda ülikooli juures tegutseva Geoteaduse Uurimise Instituudi lehelt leidsin tunduvalt mõõdukama lähenemise. Korduma kippuvate küsimuste rubriigis leidub mitmeid kehtiva teadusliku paradigma poolt tõstatatud probleeme, mille kohta meie teadlased tunnistavad, et nad ei oska neid käesolevate teadmistega Piibliga harmoniseerida.

Adventistist geoloog ja tuumafüüsik dr Benjamin Clausen on välja toonud selle, et ehkki tema maailmavaade on rajatud Piiblile ja loomisloole, on tänapäeva teadusmaailma veendumus, et meie planeedi ja elu ajalugu on väga vana, praeguste teaduslike andmetega rohkem kooskõlas kui suhteliselt hiljutine loomislugu. Loomulikult on selles maailmapildis küsitavusi, kuid veel rohkem küsitavusi tekitavad katsed loomislugu teaduslike andmetega harmoniseerida.

Raamatus The Book of Beginnings: Creation and the promise of Redemption (Alguste raamat: Loomine ja lunastuse tõotus) toob ta välja erinevad teooriad, kuidas on püütud 1. Moosese raamatu esimesi peatükke teaduslikult seletada, ja tõdeb, et kõigil neist on omad puudused, mõnel pigem teaduse ja teistel pigem teoloogia seisukohast. Kõige lõpus jõuab ta järeldusele, et me ei saa unustada, et loomine ja veeuputus on üleloomulikud teod. Teadus ei saa uurida ja seletada üleloomulikku ja seetõttu on ka inimeste katsed (ehkki heas usus) neid sündmusi teaduslikult tõestada mitte kõige edukamad.

Olin ise jõudnud samale järeldusele ja seetõttu oli meeldiv leida kinnitust oma ala eksperdilt. On huvitav ja kasulik lugeda kristlastest teadlaste uurimustöid ja järeldusi, hea on teada vastaspoole nõrkusi, aga sama oluline on tunnistada ka enda omi ja teada oma alust. Kui kristlastest teadlaste argumendid ümber lükatakse, siis ei tähenda see, et piibli loomislugu on ümber lükatud – pigem hetke teaduslik arusaam sellest. Tunnistades, et tegemist on üleloomuliku sündmusega, tunnistame, et mõistame ka parimal juhul seda poolikult.

Mõnes mõttes tähendab selle järelduseni jõudmine seda, et jõudsin ringiga tagasi algusesse – esmajärjes usaldada Jumala Sõna ja uskuda, et küll ühel hetkel aeg annab arutust. Ma tean, kes on loonud lillekesed, linnukesed ja tähekesed. Millal ja kuidas Looja seda tegi? Küll aeg annab arutust, uskliku jaoks on ees terve igavik seda uurida.