Arvatakse, et oli 5. mai, hingamispäev. Üks mees luges Piiblit, kui kapten tema juurde tuli ja ütles: „Kas sa läheksid täna üles astangule? Sa oled ainus meedik, kes meil alles on jäänud, ja me vajame sind.“

„Jah, kapten. Ma lähen üles,“ kõlas vastus. Ehk on mõni lugeja juba ära tabanud, et see mees oli Desmond Doss, kes Teise maailmasõja ajal Okinawas päästis ühe lahingu käigus hinnanguliselt kuni saja mehe elu, neid lahinguväljalt ükshaaval eemale vedades ning kõrgelt astangult alla lastes. Seda tehes riskis ta tõsiselt oma eluga. Miks ta seda tegi? Ehk aitab seda mõista tema korratud palve: „Jumal, aita mul veel üks inimene päästa. Veel üks!“

See tegu, mis nõudis uskumatut julgust, pühendumist, ohvrimeelsust, usku ja armastust kaasinimeste suhtes, paneb meid tänagi seda kõike äärmise lugupidamise ja tänutundega vaatama. Seame teda endale mingis mõttes eeskujuks ning tahaksime ehk isegi samasugust usku ja julgust omada. Kuid tegelikult… kui päris ausad olles, kui paljud meist on valmis ütlema „jah kapten, ma lähen“, kui meie enda elu sellega reaalselt ohtu seatakse? Õnneks pole enamusel meist sellist otsust vaja langetada. Kuid see lugu pani mind siiski mõtlema, kui kardinaalselt erineb meie praegune tegelikkus sellest, mida armastame usukangelaste ja kangelaste kohta laiemalt lugeda, kuulata, vaadata ja rääkida. Lihtsalt näiteks: ei ole sugugi harvad olukorrad, kui palun mõnel vabatahtlikul järjekordse koosoleku lõpuks palvetada, nimesid nimetamata. Järgneb piinlik vaikus. Keegi ei taha palvetada. Või siis eestlaslikult tagasihoidlikult ehk mõtleb enamus: las keegi teine. Aga nii ei jõua me ju kuhugi.

Kõik see, mida me kogudustes täna koguduseliikmetelt palume, ei hõlma enese elu ohtu seadmist. Kõik on vabatahtlik ja kõik peab olema turvaline. Kas teile ei tundu, et meie praegune elu ja kirikus ning piiblitunnis usinalt õpitu on justkui täiesti erinevast maailmast? Piiblist loeme ja jutustame lugusid ennastsalgavast armastusest, ohvrimeelsusest, kannatusest, isegi oma elu ohverdamisest selleks, et teised võiksid elada. Kuid meie päriselu on kuidagi täiesti teistmoodi.

Formuleeringi siinkohal praeguse artikli ühe keskse mõtte: meie koguduse ja koguduste olevik ja tulevik ei sõltu sellest, kui haritud ja võimekad pastorid meil on, kui palju vahendeid meil on, kui kaasaegset tehnikat me kasutame või kui suured ja uhked meie kirikud on. Meie koguduse olevik ja tulevik sõltub täielikult minu ja sinu panusest, minu ja sinu isiklikust pühendumisest. Kõik muu, mida varasemalt kirjeldasin, on juba selle pühendumise vili.

Ka meie peakonverentsis on sellest aru saadud. Meie ülemaailmset kogudust ei suuda edasi viia üksnes suur hulk pühendunud ja õpetatud pastoreid, evangeliste, õpetajaid, kogudusejuhte. Kui Jumala töö jääb vaid juhtivate vendade ja õdede õlule, siis on meie kogudus määratud hääbumisele ja lõpuks suremisele.

Sellepärast ongi ülemaailmselt võetud adventkoguduses suuremaks eesmärgiks kõigi liikmete kaasatuse põhimõte (Total Membership Involvment). See pole pelgalt ebarealistlik või meeleheitlik unistus, vaid ainus tõeline viis olla Jumala elav kogudus ja kanda väärikalt Tema nime. Sellest kõigi liikmete kaasatuse põhimõttest kantuna on kujundatud ja vastu võetud ka Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse järgmise viie aasta strateegiline plaan (2020–2025), mis väljendub vaid kahes sõnas: mina lähen (I will go).

Need sõnad on inspireeritud peamiselt kahest kirjakohast. Esimene neist on meile tuttav kutsumine Jesaja raamatus: „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Js 6:8) Teine kutse on aga esitatud palju laiemalt meile kõigile, kui Jeesus ütles: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:19, 20)

Keda ma läkitan? Kes meilt läheks? See üleskutse, see küsimus on täna ehk veelgi kriitilisem kui kunagi varem. „Mina lähen“ on vastus, mida me igatseme kuulda mitte üksnes üksikutelt julgetelt meie koguduse sees, vaid kõigilt meilt, kes Jumalat austame ja armastame. Meie koguduse strateegilise plaanina kõlab see ehk liigagi lihtsalt, kuid aluspõhimõttena on see kõike liikuma panev jõud.

Kuid mida see praktiliselt tähendab, kui ütleme „mina lähen“? Millele me „jah“ ütleme? Kust me alustame? Mida me tegema peame?

„Mina lähen“, ülemaailmse koguduse strateegiline plaan näeb ette kümmet eesmärki, mis omakorda jagunevad kolme valdkonna vahel: misjonitöö eesmärgid, vaimuliku kasvamise eesmärgid ja juhtimise eesmärgid. Meie südamesoov on, et Püha Vaimu juhtimisel võiksid need kümme eesmärki olla meie koguduse eesmärgid. Järgnevalt toon need oma lihtsustatud tõlkes ka teieni.

Misjonitöö eesmärgid:

Vaimuliku kasvamise 
eesmärgid:

Juhtimise eesmärgid:

Usun, et järgnevate aastate jooksul saavad need kümme eesmärki veelgi paremini lahti räägitud. Kuid ehk aitavad needki lühidalt lahti kirjutatud punktid teha algust sellega, mida saame kõik „mina lähen“ raames ära teha. Kutse on esitatud meile kõigile, kuid otsus enda osa teiste teenimes leida jääb igaühele meist isiklikult.

Milline saab olema Eesti adventkoguduse tulevik? Meie koguduste tulevik? Usun, et ka see sõltub sellest, kuid paljud meie seast on valmis vastu võtma isikliku kutse teenida.

Milline on meie liidu strateegiline plaan tulevaks uueks hooajaks? Arutasime seda ka meie viimasel liidu nõukogu koosolekul 14. juunil, kui Samliku laagripaigas koos olime. Rääkisime meediamisjonist. Usume, et meie kui koguduste liidu üks olulisemaid ülesandeid on luua keskkond ja pakkuda võimalusi isiklikuks misjonitööks. Eriolukorra-aegne kirikute sulgemine ja veebipõhised jumalateenistused õpetasid meile palju uut. Tundsime, et olime ka kutsutud lahingusse, mille sarnast meie põlvkond näinud ei ole. Jõud ühendades ja isiklikult oma kutsumisele „jah“ öeldes nägime, et suudame palju rohkemat, kui isegi oodata oskasime. Seal, kus meie enam ei osanud, juhtis meid Jumala Vaim.

Kriisiaegsed veebiteenistused õpetasid meile palju uusi oskusi. Nägime, kui oluline on meediakanalite kaudu nähtav olla. Sellepärast otsustasime ka Llidu nõukogus, et soovime sügisel taaspühenduda nende võimaluste arendamisse, mis lubavad meil nähtavad olla üle interneti.

Kuid ka sina saad oma koguduses isiklikult palju ära teha. „Mina lähen“ on otsus, mis võib muuta sinu elu. Desmond Dossi lugu räägib meile julgustavalt ka sellest, et otsus „mina lähen“ ei muuda üksnes meie enda elu, vaid ka teiste elu. Dossi aumedalist olulisem oli teadmine kõigist nendest eludest, mis tal päästa õnnestus. Meie pühendumine muudab alati rohkemat, kui me hoomata suudame. Need on nagu lained, mis levivad üle kogu maa. Kui juba üks inimene oma pühendumisega nii palju korda võib saata, siis mõelda vaid, mida me teha suudaksime, kui meie ülemaailmse koguduse rohkem kui 20 miljonit liiget sama julgelt ütleksid: „Jah, kapten. Ma lähen üles.“ 

Andres Ploompuu
Eesti koguduste liidu esimees