Hilissuvel on hea aias ringi käia ja saaki korjata – nautida seda, mida olen kevadel külvanud ja mille kasvatamise juures rohkem või vähem vaeva näinud. Mida olen külvanud, seda saan lõigata. Samas saan mina valida ainult seda, mida külvan. Lõikus sõltub juba sellest, mis sai külvatud.

Vahel jääb saak plaanitust kehvemaks. Põhjus pole tihtipeale mitte halvas aastas, vaid selles, et malts on kasvanud suuremaks kui vili ise ja sel juhul on tulemus ettearvatav. Alati ei ole süüdi laiskus – loodetud tulemuseni ei jõua vahel ka need tegemised, mida liiga suurelt ja agaralt ette võetakse. Samas rääkis üks hobiaednik kord, kuidas tal oli kunagi nii palju tegemisi, et ei jõudnud kuidagi suvel õigel ajal peenraid rohima. Saak tuli aga sellele vaatamata hea, sest suvi oli kuiv ja umbrohi taimede ümber kaitses neid kuuma eest. Tihti ei olegi kõik meie ümber must-valge ja on palju olukordi, mida me ei oska lõpuni lahti seletada.

Me ei näe täpselt, kuidas taimed kasvavad, ja samuti ei näe me inimsüdamete sisse, seal toimuvat kasvamist. Kindel on aga see, et lapsevanematena tahame kõik oma lastele parimat ja püüame seda ka omalt poolt teha. Jumal on valmis tegutsema meis ja meiega koos, kui me seda vajame. Ta on valmis avama meie silmad ja südame, et me mõistaksime nii väikeseid kui ka suuri inimesi enda ümber. Ta on valmis meid juhtima, et näeksime inimeste vajadusi. Ma võin oma tarkusest taimi igal päeval natuke lehtedest sakutada, et nad kiiremini pikemaks ja tugevamaks kasvaksid, aga tean ju, et sellest ei ole kasu. Sellega kahjustan taime juuri. Pigem vajab taim kasvamiseks sooja, toitu ja kastmist. Puu kasvamisel on alguses vaja talle ümber panna toed, et ta saaks hästi juurduda, kuid hiljem peab need toed eemaldama, et tuul teda sasiks ja juured seeläbi tugevamaks muutuksid. Elukogemustega saavad tugevamaks ka usujuured. Sealjuures kasvab usaldus, et julgen õigel ajal tagasi astuda, anda end ja oma kallid inimesed Jumala hoolde ning vaadata nende jätkuvat kasvamist Jumala käekõrval.

Lapsevanematel on tihti selge siht silme ees, kuidas lapse elu peaks kulgema. Kui ei lähe kõik nii, nagu soovitud, on hinges pettumus ja enesesüüdistus. Vanemad arvavad, et nad ei ole piisavalt head tööd teinud, ja uurivad, kus on viga sisse tulnud. Meie inimestena teemegi vigu, aga usun, et vaatamata sellele teeb Jumal kõigi inimeste sees oma head tööd, mille Ta ka lõpuni viib. See, kes meid süüdistab, on saatan, tahtes meid sellega nõrgaks muuta. Kuidas jõuda selleni, et teha endaga rahu, saada hinge rahulolu, tänutunne, teadmine, et olen piisavalt teinud – see tähendab, usaldanud Jeesust ja Tema tegemisi? Kas mitte siis, kui mõistan, et ei ole vaja hüpata üle oma varju, vaid vaja on usaldada?

Usalduses on meile suureks eeskujuks lapsevanemad Amram ja Jookebed, kes oma väikese poja Moosese usaldasid Niiluse jõevoogudesse Jumala hoole alla, et päästa tema elu. Nende usk sai suure tasu. Nad palvetasid kindlasti kogu südamest, hüüdsid Jumalat appi, aga samas ka tegutsesid selles palvemeeles. Palve on nagu akna avamine, et Jumal saaks palujani pääseda ja tuua ellu muutuse – kas anda tarkust ja jõudu koos Jumalaga edasi tegutsemiseks või hoopis julgust seisma jääda ja näha Jumalat tegutsemas. Jumala vastused palvetele on erinevad. Mõistmaks, et palve pole vabandus mittetegutsemisele, on vaja head osadust Jumalaga. Me oleme Jumala tööriistad, kelle kaudu Tema saab tegutseda. Ta on andnud meile erinevad oskused, et olla nendega vajalik seal, kuhu Tema on meid saatnud.

Nii armas oli kuulda ühe ema kogemust, mida laps oli temaga jaganud. Ema palvetab iga päev oma lapse pärast ja talle tundub, et tulemused ei ole piisavalt kiiresti tulnud. Aga nüüd jagas laps talle oma kogemust, kuidas ta oli ise palvetanud ja Jumal oli imeliselt tema palvele vastanud. Me ei näe inimese sisse, näeme teda ainult väljastpoolt, aga Jumal tegutseb kõigi südames ja need ususeemned, mis on sinna kunagi külvatud, hakkavad vilja kandma. See on Jumala järjepidev ja täiuslik töö.