„tempus fugit“ — (ld k sentents) aeg lendab; ladina keele juurest fugere „põgenema, lendama, lendu tõusma, minema jooksma; põgenikuks saama, riigist lahkuma, eksiili minema; kiiresti mööduma; haihtuma, kaduma, hävima; vältima, tõrjuma; märkamatuks jääma; tundmatu olema“

Juba ma ei mäleta. Pidin paari päeva eest oma telefoni ja fotokaamera „bäkkappe“ pidi käima, et meelde tuletada, kui pisike ja kui teistmoodi Ruben alles mõne kuu eest oli... 

Sellest siin tuleb üks vanainimese heietus – hoiatan ette –, aga see inim­eksistentsi mõõde on viimasel ajal mu mõtetest sageli läbi astunud: AEG.

Läbi udu meenub küll, et kunagi tundus, et ma ei saa selles dimensioonis piisava tempoga liikuma. Toona näis justkui, et kuigi mul oli võimalik teha üsna iseseisvaid valikuid teise kolme mõõtme läbimise kiiruse ja ulatuse osas, aeg roomas „oma luubis“ täiesti kontrollimatult aeglaselt. Homne ei jõudnud kuidagi kätte. Ülehomne vabadus tundus kättesaamatu. Mina ise olin selles muserdavas metafooris rühkija, kes küll üritas kiiremini edasi tõtata, kaugemale ettepoole küünitada, kuid tulutult.

Seisin eile keset aeda ja imestasin, kuidas Albertil ikka nii õigus oli – maailm objektiivselt tiksub ikka oma tavalises tempos, aga minu relatiivne ja subjektiivne taju sellest reaalsusest on nüüd pannud kokku hoopis teistpidi metafoori. Mina seisan... ja aeg on lennus. Mu ümber, mu sees, mu seest läbi. Sama kontrollimatult, kuid justkui täiesti teistpidi. Aeg ei näi enam kuskilt otsast aeg-lane. Tuleb hooga selja tagant ja põgeneb eest. Sellise hooga vuhisedes teeb hetki täiesti teiseks. Ja juba ma ei mäleta eilse ja üleeilse normaalset. Varganägu selline!

Häda oli selles, et olin just oma kaks meest esimest korda nädalavahetuseks omaette puhkama minema utsitanud. „Minge-minge,“ ütlesin. „Mina ei saa kohustuste tõttu siit liikuma, aga see ei peaks kuidagi teid takistama.“ Ja siis seisin mõned tunnid hiljem tagaaias ja töinasin silmi peast välja. Läksidki. Omaette. Ja Ruben alustas ametlikult oma elu ilma minuta. Kaebuste ja puuduseta. 

No ongi lennus, risu! Lendab ja varastab mu eilseid normaalsusi, eilseid olekuid, eilsed suhteid. Mu eilset elu ja eilseid inimesi. Mu eilset mina. Mu eilset last. Lendab ja haihtub koos nendega. Ja juba ma ei mäleta, nii et pean nende eilsete korrakski taas tabamiseks teadlikult ja ettevaatlikult mälujälgi pidi kompama.

Mul ei ole homse vastu midagi. Ma tean küll, et ta peab tulema... ja et mõne aja pärast ei jaksa Ruben enam sugugi ära oodata, millal ta ometigi kätte jõuab. Isegi ootan põnevusega oma homset elu, oma homset mind, oma homset last ja meie suhet. Aga, no, oota korra, vana sadist! Anna mulle hetk olla! Lase korraks tempol tuurid alla ja luba mul lihtsalt ses olekus ja suhtes olla! Kiirustamata, küünitamata, pinge ja pingutuseta.

Olen üsna veendunud, et ma võin tagaaias töinata, palju süda lustib – just nagu võisin teismeliseeas päevik päeviku järel kurta, kuidas tulevased asjad ei jõua piisavalt kiiresti pärale –, aga ajal pole sest sooja ega külma. Koguja 9:11 teatab stoiliselt, et „aeg ja saatus tabab ... kõiki“, kuid korrutab ometi, et vaatamata paratamatusele on inimesel kõige targem nimme koos Jumalaga elust rõõmu tunda. Eilset tagasi ei saa. Homne hingab juba kuuma õhku kuklasse. Minu osa on siin vahepeal, tänases, tänulik olla... ja mälujälgi koguda. Nii saavad pildid mobla-arhiivist, hetk hetke sabas, kaadriteks minu ja Rubeni ja teiste minu inimeste lugudes, mida võib üle-ülehomme läbi pisarate ja naeru nautida. Mitte et eilset leinata, vaid pigem et imetleda, mida Jumal meiega läbi aja mõõtme ette on võtnud.