Bossa klassikast on „Água de beber“ üks meeldejäävamaid, vähemalt minu jaoks. Võib-olla on asi selles, et minul kui portu­gali keelt mitte rääkival inimesel oli lihtne meelde jätta laulu alguse scat’i „Dibaduda badibaduba…“ või refrääni lihtsaid sõnu „Água de beber, àgua de beber camara“, rääkimata sellest, et ka viisi­käik on keskmisest bossaloost lihtsam. Kitarri peale mängida on seda muidugi keeruline, nagu teisigi bossalugusid, nii et ma ei olegi seda selgeks saanud.

Laulu sõnad räägivad sellest, et laulja tahab armastada, aga ta kardab; ta tahab armastada, kuid samas tahab kaitsta ka oma südant. Aga hirm võib südame tappa. Refrään annab mõista, et armastus on vesi, mida juua.

Armastus on üks hirmus asi, eriti romantiline armastus. Armastusega kaasneb enda avamine, enda avamisega aga haavatavus. Ja loomulikult tähendab haavatavus seda, et on suur tõenäosus haiget saada.

Ma ei tea, kas ma olen loomu poolest kinnine seetõttu, et ma kardan sügaval sisimas saada haiget, või pean süüdistama geene või hormoone, aga küllap see ikkagi sisemine kartus on. Midagi on, mis teeb oma tunnete jagamisel maailmaga ettevaatlikuks. Palju lihtsam on jagada arvamusi, kriitikat ja kommentaare. Jah, need pole alati tõesed ega adekvaatsed, neid on võimalik vaidlustada ja ümber lükata, kuid sest pole midagi, sest ehkki nad tulevad seestpoolt, pole nad pärit minu olemuse kõige sügavamast ja õrnemast kihist. Kui keegi ei nõustu minu arvamuste ja mõtetega, siis pole see nii tõsine asi. Maailmas on ju tuhat eriarvamust ja mõtet.

Tunnetega on lugu teistmoodi – need tulevad hellemast kohast ja kui su tunnetele ei vastata, siis muutub see koht veel hellemaks. Kuid on veel üks põhjus armastust karta ja selleks ei ole mitte haiget saamine, vaid kartus kaotada iseend. Sest üks armastuse tahke on pühendumine ja see on sama ohtlik kui enda avamine. Kui enda avamisega lubad sa teisel kogeda iseend, siis pühendumisega loobud mingist osast endast. Kui olime kihlunud, küsis Raquel minult: „Kas sa kardad abielu?“ Vastasin, et ma ei karda abielu, ma kardan pühendumist. 

Minu suhe Jumalaga on olnud vahel heitlik just selle pühendumise hirmu pärast. Jumalaga suhtes pole vaja karta seda, et Ta kuidagi sinu avatust ära kasutab ja sind sellega haavab. Pigem on kartus selle pärast, et äkki pean ma pühendudes liiga palju loobuma endast, sellest, mis mulle on omane ja meeldiv, ning tulema vastu Temale.

Üheksakümnendatel leiutati Jaapanis mänguasi nimega tamagotchi. Tegemist on väikese elektroonilise seadmega, milles „elab“ digitaalne loomake. Tamagotchi omanik peab oma looma eest hoolitsema, et ta kasvaks munast täiskasvanuks – andma talle virtuaalselt süüa, mängima temaga, koristama tema järel, ravima teda. Loomake annab oma vajadusest teada piiksudega, mida saab sisse ja välja lülitada. Kui loomake piisavalt tähelepanu ei saa, siis jääb ta haigeks ja lõpuks sureb. Mida rohkem tamagotchile pühenduda, seda kauem loomake elab. 

Mängu esimesed versioonid said kõvasti kriitikat selle pärast, et kui digilooma eest piisavalt hoolt ei kantud, võisid nad mõne päevaga „surra“ ja lapsed hakkasid neid kooli kaasa vedama ning see takistas õppeprotsessi. Samuti mõjutas loomakese „surm“ lapsi emotsionaalselt. Siiski, erinevalt päris elust saab mänguasja omanik alati uue võimaluse. Mänguasja ei pea viskama prügi­kasti, kui eelmine kord midagi valesti läks. Kui on parajasti aega, saab alata otsast peale uue loomakese kasvatamisega ja tegeleda temaga vastavalt vajadusele. 

Kas ei ole vahel niimoodi, et käitume Jumalaga nagu tamagotchiga? Mingi hetk on aega ja oleme pühendunud Temaga suhtlemisele, aga siis peab ka endale sobiv aeg olema. Kui ei ole sobiv, lülitame Ta hääletule režiimile ja paneme Ta taskusse ja otsime Ta välja siis, kui jälle aega on. Jah, on pühendumist, aga see käib hooti ja intervallidega. 

Kord ühes laagris lõkkeõhtu ääres, kus oli vaimulik vestlusring, küsis keegi: „Kas te võite öelda, kui palju orienteeruvalt võib pattu teha, et põrgusse ei läheks?“ Et küsija oli ullike, siis käis läbi ringi lõbus sumin, kuid tegelikult on asi tõsine. Tõsine selles mõttes, et see näitab valusalt ära inimese pühendumishirmu ja Jumalaga kauplemise himu. Ehkki igaüks seda küsimust niimoodi ei sõnastaks, mõtlevad ilmselt paljud sarnaselt – kuidas saaks niimoodi, et ma saaksin Jumalalt kätte selle parima ja samas peaksin loobuma võimalikult vähe iseendast. Kuidas saaks teha niimoodi, et ma armastaksin Jumalat oma tingimustel, nii et ma ei peaks kartma oma mugavuse pärast. Või kasutades eesti vanasõna: kuidas saaks teha nii, et hundid (minu enda soovid) söönud ja lambad (minu suhe Jumalaga) terved? 

Jumal, paraku, näeb armastust teistmoodi. Armastus on see, kui sa oled valmis selle nimel kõigest loobuma, kui sa oled nõus pühenduma lõpuni. Et Jumal lihtsalt ei nõua inimeselt ühepoolselt sellist armastust, näitas Jumala Poja tulek siia maailma. Loobudes kõigest, sai Jumal rakuks, looteks ja imikuks; siis lapseks, teismeliseks ja noorukiks; siis käsitööliseks ja vaeseks rändjutlustajaks; ning viimaks ohvriks risti peal. Jumal, kel ainsana on surematus, sureb inimkonna ees ja eest, et näidata oma armastava pühendumise suurust. 

Selline armastus on vesi, mida juua, mida ma pean õppima vastu võtma ja millest elama. Pean õppima usaldama Jeesuse antud tõotust „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda [mida inimene vajab] kõike, antakse teile pealegi“ (Mt 5:33). Kui mina pean midagi ära andma, siis ainult seda, mis pole minu jaoks tegelikult kasulik ja hea. Kui abielus on kaasad teineteisele pühendunud, siis nad leiavad üles enda parema mina. Ka Jumala armastus ei taha, et ma ennast kaotaksin, vaid vastupidi, leiaksin tõelise enda – sellisena, nagu Jumal on mind luues ette kujutanud.