Jumal lõi inimese olema oma näo järgi. Seda nii füüsilises kui vaimses mõttes. Üks esimesi asju, mis Jumal koos inimesega tegi, oli veeta seltsis hingamispäev. Inimene, olles loodud kuuendal päeval, ei olnud teinud tööd, et ta vajaks kehalist puhkust, mida hingamispäev pakub. Ometi veetis ta järgmise päeva koos Jumalaga. Selle päeva keskmes ei olnud, ja ei ole ka tänasel päeval, kehaline puhkus. Hingamispäeva olulisus on eelkõige suhtlemises. Esimese inimpaari esimene hingamispäev möödus suheldes teineteise ja Loojaga.

Maailma loomisest on möödas üle kuue tuhande aasta. Selle ajaga on palju muutunud, kuid loomisel inimesele antud vajadus suhtlemise järele ei ole kuhugi kadunud. Iga inimese hinges on tühi koht, mis kuulub Loojale. Temaga suheldes tunneb inimene rõõmu ja rahu, mida ei suuda anda ükski ajaline tegevus, ese või ka teine inimene.

Teiseks oluliseks osaks hingamispäeva juures on suhtlemine kaasinimestega. Kogudusena on omavahelised suhted eduka misjonitöö alus. Ei ole võimalik kuulutada armuevangeeliumi ja samas mitte sallida oma koguduse liiget. Ei ole võimalik olla armastav ja hooliv mittekristlaste vastu ning samal ajal jätta tähelepanuta kaaskoguduseliikme emotsionaalsed vajadused. Selle kohta on mitmeid kirjakohti ja juhiseid ka õde White’i sulest.

Apostlite tegude raamatust leiame esimese kirjelduse kristlastest. Ap 2:46 „Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega.“ Antud read on Püha Vaimu mõjutusel kirja pandud meile eeskujuks.  Selles salmis on välja toodud mitu varajast kogudust iseloomustavat tegevust ja omadust.

Esimesed kristlased olid kõike muud kui ühesugused. Jeesuse kutse vastuvõtnute seas olid juudid, kreeklased, foiniiklased, roomlased ja mitmed muud Lähis-Ida rahvad. Neid eristas keel ja kultuur. Samuti oli ajaloolisi ning poliitilisi erinevusi ja vastuolusid. Ometi antakse meile tunnistus, et nad olid üksmeelsed. Selline üksmeel on võimalik vaid siis, kui kogudus on Püha Vaimu juhtida ja igal koguduse liikmel on isiklik suhe Jumalaga. Samuti rõhutab Piibel, et ühist usuteed on kõige parem käia koos kaasusklikuga. Selle tee käimist võiks nimetada vaimulikuks matkaks taeva poole.

Soovides paremini üksteist tundma õppida, rohkem aega koos veeta ning saavutada paremat üksteisemõistmist, alustas Võru kogudus aprillis 2019 matkadega Lõuna-Eesti kaunis looduses. Ei ole jäänud külastamata ka naaberriik Läti. Matkad on toimunud enamasti üks kord kuus olenemata aastaajast. Matkalised on läinud rajale nii lume kui palava päikesega, vihmas kui ka tuisus. Tagasi on tuldud rõõmsate ja tänulikena ning kogemuse võrra rikkamatena.

Osalejate seas on olnud nii Võru koguduse liikmeid kui ka külalisi teistest kogudustest ja väljastpoolt. Samuti on väga lai matkaliste vanuseline ulatus. Kõige nooremad osalejad on olnud lapsed alla kahe aasta ning kõige vanemad üle kaheksakümne. Kuna koguduse matkad on eelkõige üksteisega suhtlemise ja Jumala loodu imetlemise üritused, siis on radade läbimise tempo jõukohane igale osalejale. Erinevus õpetab teistega arvestama. Ei ole harvad juhused, kus võetakse väsinud kaaslane käe alt ja aidatakse raskest kohast edasi või mäest üles.

Koosolemise ja koos matkamise esimesi vilju sai maitsta varsti pärast esimest matka. Kui Võru kogudus pidas juulis aastapäeva, olid koguduse liikmed entusiastlikud ja teotahtest ei jäänud puudu. Ettevalmistustes osalesid ka need õed ja vennad, kes pikka aega polnud aktiivses tegevuses olnud.  Püha Vaimu kohalolu tundsid nii kohalikud kui külalised.

Käesolevaks ajaks on Võru koguduse matkadest kujunenud meeldiv traditsioon. Jumal on olnud meiega ja andnud koguduse liikmetele jõudu neid korraldada ja osaleda. Need on õnnistuseks ja meeldivaks mälestuseks osalejatele. Looduses koos veedetud aeg ühendab koguduse liikmeid Loojaga ja  ühtseks pereks isekeskis, et paremini ja ühel meelel täita Jeesuse antud misjonikäsku ning olla toeks üksteisele selle kaduva maailma viimastel hetkedel.