Peakonverentsi aastakoosolekul esitatud statistikaaruanne on osa sekretariaadi aruandest (aruande esitab statistikaosakonna juht David Trim) ning keskendub [1. slaid] kahele misjoniväljakutsele, mis omakorda toovad meieni kaks suundumust, millega kogudus peab toime tulema, et viia lõpuni kolme ingli sõnumi kuulutamise ülesanne.

[youtube=3Ma79mFNc44]

[2. slaid] Esimest neist olen ma rõhutanud igal aastakoosolekul alates ajast, mil olen praeguseid tööülesandeid täitnud. See on seotud koguduseliikmete vähenemisega. Teine on teema, millel peatusin lühidalt ka möödunud aastal, uurime seda lähemalt ka tänavu: kasvu taandumine – suundumus, mis võib selle jätkudes olla murettekitav. Seega on esimene misjoniväljakutse seotud liikmeskonna vähenemisega ja teine sellega, mis näib olevat seotud uute liikmete vähese lisandumisega.

Esimene graafik [3. slaid] näitab aastate 2010–2019 liitumisi kogudusega. See on oluline graafik ja me tuleme selle juurde tagasi, ent see ei ole loomulikult ainuke graafik, mis näitab koguduse kasvu. Seda tuleb võrrelda arvudega, milles peegeldub koguduseliikmete kaotus [4. slaid], see näitab sama perioodi koguduseliikmete kaotust. Need on liikmed, kes on loobunud oma liikmelisusest, kelle kohta on märgitud, et nad ei käi koguduses või kelle kohta liikmeskonna auditis ei ole mingeid märkmeid.

[5. slaid] Kui koguduseliige pöörab kogudusele selja ja lahkub kogudusest, siis sellel on mõju koguduse kasvule. See graafik illustreerib seda. Te näete, kuidas kaotused õgvendavad meie kasvu. Isegi sellisel määral, et meie divisjonides on piirkondi, kus kogudusejuht eelistab koguduseliikmete kaotusest mitte aru anda. Aga inimesed lahkuvad. Kui me sulgeme sellele silmad, siis see ei muuda olukorda.

Kogudus on liikmete kaotusi lugenud aastast 1965, seega on meil sellekohast statistikat 55 aasta jagu. Alates 1965. aastast [6. slaid] on seitsmenda päeva adventkoguduse liikmeskonnas olnud 40 421 554 inimest. [7. slaid] Kahjuks on nende arv, kes on meie hulgast lahkunud, 16 miljonit ja meie netokaotus on nüüdseks üle 40%. Viimase 55 aasta jooksul on 40,4 miljonist koguduseliikmest lahkunud vähemalt 16,24 miljonit.

See ongi meie esimene väljakutse – vähendada kaotusi. Nüüd aga teise murettekitava suundumuse juurde: meil ei ole sellist evangeelset edu, nagu oleme oodanud. Olen selgesõnaline: ma räägin juurdekasvu vähenemisest ja juurdekasvu numbritest, mitte liikmeskonna vähenemisest. Ent kui see trend jätkub, võib sel olla märkimisväärne negatiivne mõju.

See slaid [8. slaid] näitab viimase viie aasta kasvunumbrit. Seda vaadates saab probleem ilmseks. Praegu käimas olev ulatuslik liikmeskonna audit ei peegelda koguduse kasvu numbreid õigesti, kuna paljud neist, kes praegu andmebaasist kustutatakse, on tegelikult kogudusest lahkunud juba aastaid, isegi aastakümneid tagasi. Meie kõige usaldusväärsem andmestik on praegu seotud juurdekasvuga, kuna oleme kindlad, et ristimistest, uuesti ristimistest ja usutunnistuse kaudu kogudusega liitumistest antakse korrektselt aru ja muidugi on juurdekasv pealkirjade teema. Vaatame seda slaidi [9. slaid], mis näitab juurdekasvu igal aastal 2010–2019. Siin on märkimisväärne kõikumine. Ei ole pideva juurdekasvukõvera pidevat tõusu. Kuid kogudus kasvab igal aastal ja meil võib olla õigustatud ootus, et ka juurdekasv on tõusuteel. Aga see pole nii.

Ning see saab veelgi selgemaks, kui vaatame mitte konkreetseid arve, vaid vähenemise ja kasvamise suhtarvu ja mitte viimase kümne, vaid 20 aasta lõikes [10. slaid]. Lubage, ma rõhutan: me räägime juurdekasvust, mitte liikmeskonnast. Ja seega: see, mida me siin näeme, ei ole kasvu arv – see näitab kasvu ja kahanemise protsenti igal aastal. Siin on märkimisväärne muutlikkus, mida ongi oodata, aga kui vaatame 20 aastast kümmet, näeme, et neil aastatel on juurdekasv väiksem kui neile eelnenud 12 kuu jooksul. Ja pidagem meeles, et koguduse liikmeskond on kõigi nende 20 aasta jooksul kasvanud.

Meie edu hingede võitmise töös võib olla jõudnud platoole. Meil on rohkem liikmeid kui kunagi varem, aga nad ei võida Kristusele uusi hingi.

Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, ent üks, millest tahan rääkida, on koguduste rajamine. Nagu me kõik teame, et mida rohkem on meil kohalikke kogudusi, seda suurem on meie esindatus kogukonnas ja vastavalt sellele on meil rohkem võimalusi aidata inimestel mõista Piiblit ja leida vabanemine ning tervenemine ja lootus Jeesuses. [11. slaid] Ma näitan teile andmeid kohalike koguduste kohta.

[12. slaid] Siin näeme andmeid 20 aasta kohta ja näeme siin järjepidevat kasvu. Au Jumalale. Me näeme siin netonumbreid. Me saame teistsuguse pilti, kui vaatame kasvusuhet koguduste koguarvuga [13. slaid] – seda võib nimetada koguduste kasvusuhteks. See kaart näitab, et viimase 20 aasta jooksul ei ole olnud aastat, mil koguduste arv oleks vähenenud, kuid see kasvukõver on pidevalt allapoole tulnud. Siin on korrelatsioon. Me ei saa selgelt öelda, et koguduste rajamise aeglustumine oleks pöördumiste platoo taga, aga see ei aita kindlasti kaasa.

Ma pakun välja, et siin on kahekordne probleem. Esiteks: koguduste rajamist peab tugevdama ja tõesti seda rõhutama ka koguduse strateegilises plaanis „Mina lähen“. Teiseks peaksid kogudused oma evangeeliumitöös olema tõhusamad.

[14. slaid] See graafik näitab juurdekasvu koguduseti, taas 20 aasta lõikes. 1999. aastal lisandus igasse kogudusse keskmiselt 12 uut liiget. Alates 2008. aastast on see arv alla 8. Missugune on suundumus? [15. slaid] See graafik näitab samade andmete põhjal logaritmilist trendi. Kahe viimase aastakümne suund on ilmselge.

Ja viimane näitaja. [16. slaid] Siin on näha juurdekasv pastorite kohta, taas 20 aasta perioodi jooksul. Tumesinine joon on keskmine juurdekasv ühe ordineeritud pastori kohta, oran˛ joon on kõigi pastorite (ordineeritud ja ordineerimata kokku) keskmine. Ka siinne trend on suunaga allapoole. On tähelepanuväärne ja julgustav, et 2010. aastatel on näha tõusu. Meil on rohkem pastoreid kui kunagi varem, kuid paistab, et nad ei võida rohkem hingi Kristusele.

Selle andmestiku ja analüüsi taga võib olla väga erinevaid põhjuseid. Ja kõik see, mida ma teile näitasin, tekitab minus kaks küsimust, mis mõlemad on seotud nende väljakutsetega, mida mainisin: esiteks: kas me anname oma kohalike koguduste liikmetele piisavalt tõhusat koolitust tervikliku jüngerluse kohta? Ning teine: kas on võimalik, et me oleme kogudusejuhtidena hakanud koguduse kasvu võtma endastmõistetavalt ja oleme muutunud rahulolevaks? Need andmed näitavad, et rahuloluks ei ole põhjust.

Selle esitluse lõpuks pean ajaloolasena ütlema, et 166 aastat ei ole meie missioonis olnud muutust [17. slaid]. Nüüd lähen nendest andmetest edasi ja tahan soovitada terviklikku jüngerlust ja uute jüngrite tegemist, mis aitab meil lahendada need problemaatilised kohad, sest siia kuulub koguduseliikmete eest hoolitsemine ja nende hoidmine ja nende motiveerimine, et nad läheksid välja teiste juurde, et jagada prohvetlikke tõdesid, mis viivad meid Jeesuse Kristuse juurde ja mis on esitatud Ilmutusraamatu 14. peatükis.

See on meie missioon.