Tahan seekord kirjutada inimgrupist, kellest nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias on koroonapandeemia puhkemise tõttu rohkesti juttu olnud. Selleks on seeniorid, eakad inimesed, vanurid. 

Minule on just vanavanemad olnud mu elu algupoolel teejuhtideks ja elupäikeseks, kui nii võib öelda. Mäletan, et kolmeteistkümneaastaselt kirjutasin koolikirjandis oma unistuste teemal, et minu suurim unistus on olla hallipäine vanaema, kes istub kiiktoolis ja koob kaminatule valgel oma lapselastele villaseid sokke. Minu vanemad lahutasid oma abielu, kui olin alles nelja-aastane. Tollaste tavade kohaselt jäime oma vanema õega elama emaga ning isaga kohtusin seejärel vaid mõned korrad aastas, peamiselt sünnipäevadel. Minu ema ei ole kunagi olnud värske saia järele lõhnav koduhaldjas, lisaks töötas ta ligi kahekümne aasta jooksul kõik suved kodust eemal, Lahemaa Rahvuspargis ekskursioonijuhina, mistõttu veetsime oma vanema õega pea kõik oma koolisuved vanavanemate juures.

Minu ema sündis seitsmelapselisse perre, kust ta imikuealisena adopteeriti tema onu ja onunaise poolt nende ainsaks lapseks, sest hilisemas eas abiellunutena Tõnis ja Helle enam ise lapsi ei saanud. Tõnis ja Helle olid Viljandimaal Suure-Jaani lähistel asuva Sigaru talu omanikud ning korralike talupidajate ja põlluharijate musternäidised. Nende põllu-, karja- ja aiamaad olid alati hästi hooldatud ja viljakandvad, õunapuude ja marjapõõsaste oksad sügiseti saagist rasked ning kartuleid jätkus pikaks talveks ja kevadeks nii omadele kui võõrastelegi. Vanavanemad läksid õhtuti magama „Aktuaalse kaamera” uudiste järel ja hommikuti ärkasime „Ameerika hääle” uudiste peale, mida kõva kuulmisega vanaisa armastas kell 6 kaunis valjuhäälselt kuulata. Künnid ja külvid, väetamised ja muldamised, heinalõikus ja saagikoristus kordusid aastast aastasse neile töödele määratud aegadel. Meid, lapselapsi, kaasati loomulikult maast madalast kõigisse talutöödesse. Mäletan, kuidas lüpsin seitsmeaastaselt lehma ning üheksa-aastaselt niitsin vikatiga heinamaad. Eriline armastus küpses minus millegipärast puulõhkumise vastu; mäletan, kuidas veetsin teinekord koos vanaisaga terve pika päeva ahjupuid saagides, lõhkudes ja riita ladudes. 

Vanaema Helle töötas küla rätsepa ja tordimeistrina. Mäletan, kuidas nuusutasin riidekapis tema õmmeldud peenvillasest kangast kostüüme, mille lõiked olid pärit 1930ndatel ilmunud uhketest eestiaegsetest naisteajakirjadest, mida ma lapsena vägagi lehitseda armastasin. Mäletan vanaema küpsetatud õhulisi biskviittorte, mida kaunistasid võikreemist roosid. Mäletan vanaema pehmeid käsi, kui ta mu pead silitas ja õrnalt lausus: „Küll sa, Laura, oled ikka üks armas laps!” 

Tavaliselt veetsime koos õega juuni- ja juulikuu Sigaru vanavanematega ning augustiks sõitsime külla isaemale Salmele, kes elas Raplamaal. Rapla ja Märjamaa vahel oli kunagi sõitnud kitsarööpmeline rong ning vanaema elas kunagises Koikse jaamahoones, kuhu oli ehitatud neli korterit, kaks üles- ja kaks allakorrusele. Need olid väikesed, ühetoalised korterid köögi, sahvri ja kuivkäimlaga, kus polnud isegi veevärki, vaid vesi tuli kanda ämbriga saja meetri kauguselt kaevust ning solk tuli kanda solgiauku. Vanaema Salme polnud saanud rohkem kui vaid kuus klassi kooliharidust, kuid erudeeritust ja elutarkust oli tal vaat et mitme inimese eest. Vanaisa oli langenud Teises maailmasõjas ning vanaema oli kasvatanud oma poega (minu isa) üksinda. Vanaema Salme viimasest töökohast sai tema elu suurim kutsumus. Paar aastakümmet töötas Salme Kabala raamatukogu hoidjana ning kohaliku kultuurielu korraldajana. Vanaema kutsus põnevatele kultuuriõhtutele esinema üle Eesti tuntud ja armastatud luuletajaid, kirjanikke ja teisi ühiskonnaelu tegelasi. Kust vanaema sai nende kõikide kontaktid ning söakuse neid sedasi külla kutsuda, ma ei tea. Ju see oli tal loomuses. Vanaema Salme oli oma kodukohas sedavõrd armastatud ja hinnatud inimene, et tema 100. sünniaastapäeval püstitati Kabala aleviku pargis tema mälestuseks tema nimeplaati kandev pargipink. 

Nõukogudeaegse ulatusliku ateistliku propagandategevuse tulemusel ei olnud ei minu ema- ega ka isapoolsed vanavanemad kristlased, kuid oma elu ja ellusuhtumisega õpetasid nad mulle väärtusi, mis on aidanud elus paljuski edasi ning mis on osaks ka Kristuse õpetustest. Ennekõike õpetasid nad mulle tööarmastust; seda, et töö on pigem õnnistus ja eesõigus kui karistus või nuhtlus. Nad õpetasid mind hoolima enda ümber elavatest inimestest ning neid oma võimete kohaselt toetama ja abistama. Nad õpetasid mind elama lihtsat, kuid mõtestatud ja eesmärgipärast elu. Nad õpetasid mind olema oma tegemistes ja väljaütlemistes enda ja teiste suhtes aus. Nad õpetasid mind mitte pidama ennast teistest paremaks. Kindlasti õpetasid nad mulle veel paljugi, paljugi head ja kasulikku, mida pole lihtsalt võimalik sõnadesse panna, nagu pole ka võimalik sõnadeks vormida seda tänu, mida nende vastu tunnen. 

Tõnise ja Helle eluajal ma veel kristlane ei olnud, kuid oma armsa vanaema Salmega võisin tema viimastel eluaastatel jagada kogemusi usust ja Jumalast. Mul oli isegi eesõigus küsida vanaema surivoodil temalt, kas ta usub Jumalat ja soovib olla koos Temaga kord Taevariigis, millele vanaema vastas jaatavalt. 

Käesoleval aastal on seeniorid saanud üldsuse erilise tähelepanu objektiks, sest uuringute kohaselt on koroonaviirus eriti eluohtlik just eakatele. Minu ema, kes saab paari aasta pärast kaheksakümneaastaseks, käib ikka veel osalise koormusega tööl. Töö on tema jaoks inimsuhete, eneseteostuse ning elurõõmu hankimise allikas. Ligemale kolm kuud, märtsist kuni juuni keskpaigani viibis mu ema paljude eakatega sarnaselt isolatsioonis, koduseinte vahel. Juuni keskel pöördus ta uuesti tagasi oma töökohale – Tallinna vanalinnas asuvasse kunstitöökoda-kauplusse. Kui ma temaga kodus mittepüsimise ja enese viirusele altiks seadmise pärast pahandasin, vastas ema mulle: „Mis väärtust on elul, mida pole võimalik elada?“ Ja sellele küsimusele polegi nii kerge vastata. 

Seda aga tean ma päris kindlasti, et eakatel inimestel on eriline koht Jeesuse südames. Jumal igatseb, et kui oma noorpõlves või keskeas ei ole ennast Jumalale üle antud, siis oma eluõhtul, rahus ja vaikuses, eemal elukärast ja argielu toimetuste oravarattast, vastaks inimene Jeesuse koputusele oma südameuksel, avaks selle ning lubaks Jeesusel sisse astuda. Et siis üheskoos õhtust süüa, „enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb“ (Koguja 12:6). „Sest inimene läheb oma igavese koja poole“ (Koguja 12:5).