Mis on sel tegemist sinu ja minuga?

Viimasel ajal on vaimsus moodi läinud. See termin on populaarne nii meedias, ilmalikus kultuuris kui ka usuringkondades. Inimesi huvitavad inglid, surmalähedased kogemused ja new age’i mõtteviis, viimane väidab, et me kõik oleme jumalad. On neid, kes ütlevad, et me saame jumalikud eesõigused selliste kogemuste kaudu nagu kanaliseerimine, transtsendentaalne meditatsioon, võitluskunstid, jooga, narkootikumid, hüpnoos, kontakti võtmine lahkunutega ja kõrgem teadlikkus. Ameerika pärismaalaste ja ida kultuurid on samuti tekitanud vaimustust oma panteismi, inimesest täiuse otsimise ja igavese õndsuse saavutamisega.

Kuidas sobib postmodernsesse maailma, mis rõhutab avatust, relativismi, skepsist tõe, normide, tähenduse, teadmiste ja põhjuslikkuse suhtes, kristlik vaimsus? Missugune on vaimsuse koht meie kokkutõmbuvas maailmakülas, kus loevad suhted ja kuulumine? Missugune on selle koht postmodernismis, kus tuntakse muret „marginaliseeritud teise“ ja tarbijamentaliteedi pärast? Kas selles niinimetatud postkristlikus maailmas pole mitte suundumust kasutada termineid, mõtlemata ülearu sellele, mida need tähendavad? Termineid nagu religioosne pluralism, multikultuurilisus, evolutsioon, müstika.

Mis on vaimsus?

Vaimsuse määratlemine võib olla ühtlasi nii keeruline kui ka lihtne. Lihtne definitsioon ütleb, et vaimsus on seotud kõigega ja kõik tuleneb vaimust, viidates enamasti sügavale suhtele jumalusega.

Keerulise määratluse järgi mõistab inimene, et just sama palju kui on olemas religioone ja arusaamu jumalikust, on ka vaimsusi. Vaimsuse otsinguile võib asuda või vaimsust omada isegi ilma uskumata isik-Jumalasse või jumalatesse. Ristiusu sees on Jumala olemusest erinevaid arusaamu. Kuid viis, kuidas me suhestume Jumalaga ning mõistame Teda, määrab suurel määral selle, milles väljendub meie vaimsus.

Need erinevused on ilmsed ka teistes maailma usundites. Budismi üllad tõed näiteks sedastavad, et kannatused pärinevad inimlikest ihadest ja soovidest. Kannatustest on võimalik vabaneda, kui need ihad tühistada ning jõuda kaheksakordse tee kaudu nirvaanasse, igavesse õndsusesse. Kaheksakordne tee väljendab budisti vaimsust õige kõne, õige teguviisi, õige elu, õige teadlikkuse, õigete vaadete, õige mõtte, õige püüdluse ja õige keskendumise kaudu.

Konfutsianistide manifesti järgi väljendub vaimsus selles, kui inimene viljeleb endas ren’i (kaastunne, heatahtlikkus, inimlikkus), yi’d (õigus, õiglus), li’d (kombekus, diskreetsus), xin’i (usk, usaldus), zhi’d (tarkus, arusaamine), zhong’i (ustavus, truudus), shu’d (andestus, leebus), wen’i (kultuur, kunstilised sihid) ja hsiao’d (pühendumine, vagadus).

Moslemid järgivad islami viit sammast: usutunnistuse kordamine, palve, almused vaestele, paastumine ja palverännak Mekasse.

Kristlik vaimsus seisneb minu hinnangul järgnevas:

  1. sügava ja eheda suhte kogemine Jumalaga,
  2. avatus sügavamale arusaamisele Jumalast ja Tema loodud korrast,
  3. täiuse otsimine muutunud elus, mis on vormitud Kristuse eeskujul,
  4. kristliku usu kõigi aspektide järgimine, nii et need väljenduvad igapäevases elus, avalikus teenimises ja isiklikus pühendumises, õpingutes, töös, mängus, ühiskondlikes ja peresuhetes ning teiste teenimises.

Võib segadusse ajada

Jumal lõi iga inimese tervikus koos vaimu/hinge, meele ja ihuga. Selle arusaamisega muutub vaimsus meie terviklikkuse väljenduseks. Kõik, mis mõjutab meie olemust, olgu vaimset, mentaalset, emotsionaalset, füüsilist või sotsiaalset, mõjutab ka meie vaimsust. Nende hulka mahub meie geneetiline baas, meie keskkond, meie kasvatus, aga ka sellised tegurid nagu sugu, rass, kultuur, haritus, kogemus, ajalugu, geograafia, kunst, muusika, arhitektuurilised eelistused, nälg, janu, kõikuv temperatuur, valu, tervise olukord – ja see nimekiri jätkub.

Kuna iga inimene on ainulaadne, võib väita, et vaimsuse vorme on just nii palju, kui on inimesi. See, mida inimene usub (doktriinid, usutunnistus, usuline seisukoht, kirik ja kristliku kogukonna tavad), mõjutab viisi, kuidas ta oma vaimsust väljendab.

Sellest tulenevalt võib öelda, et on nii palju vaimsusi, nagu on denominatsioone. Me võime muidugi tsiteerida teatud vaimulikke elemente, mis on ühised enamusele kristlikele usukogukondadele, nagu palve, Pühakirja lugemine, pühaõhtusöömaaeg ja ristimine, kuid erinevusi on siiski küllaga. Näiteks katoliiklastel on seitse sakramenti, samas kui protestantidel on vaid kaks. Kuid need kaks – pühaõhtusöömaaeg ja ristimine – on samuti erinevate tõlgenduste vallas.

Kristlik vaimsus

Sõna, mis meie Piiblis on tõlgitud kui vaimsus, pärineb heebrea tüvest ruach, mis tähendab hingeõhku, vaimu, ning see on seotud nähtusega, mida võib nimetada elujõuks. Kreekakeelne vaste on pneuma. Mõnikord ajame vaimsuse segamini müstitsismiga (esoteerilise õpetuse, eksootilise kogemuse ja parapsühholoogilise teadlikkuse tähenduses).

Siis jälle ajame selle segi kloostrivaimsusega (kristlik liikumine, mis kutsub oma järgijaid elust üksindusse pöörduma, maailmast lahti ütlema ja puhastuma paastumise, vaesuse, karskuse ning kuulekuse kaudu).

Vaimsust eristatakse teoloogiast. Sõltuvalt definitsioonist , võib teoloogia (mõistuses) sisaldada vaimsust (südames). (Teised lähedalt seotud sõnad on vagadus, jumalakartlikkus, pühalikkus, jüngerlus, Jumalaga kõndimine, Kristuse jäljendamine, Jumala ligiolu ja püha elu.) Akadeemiliselt on kristlik teoloogia õppeaine, kristlike uskumuste süstemaatiline uurimine, ja argumenteerimine, inimeste intellektuaalse mõõtme proovilepanek. Enne 18. sajandi valgustust olid teoloogia ning vaimsus omavahel tihedalt seotud. Pärast valgustusaega muutsid teadlased teoloogia akadeemiliseks distsipliiniks, lahutades selle usulisest pühendumisest ja kristlikust elust. 

Tänapäeva ilmalik maailm keskendub usulisele neutraalsusele ja mittesekkumisele inimese isiklikesse uskumustesse. Kuid viimasel ajal on kasvanud taas trend teoloogia ja vaimsus omavahel siduda. Mõned liberaalsed teoloogid peavad vaimsust ka praegu emotsionaalsuse ja fanatismi äärealaks, mis mõjutab neid, kes on psühholoogiliselt ebastabiilsed.

Protestantlik vaimsus

Kristliku vaimsuse teemadel on kirjutatud väga palju. Protestantlik suund sai alguse reformatsiooniga. Martin Luther (1483–1546) hoidus kristlikust müstitsismist ja uskus, et vaimulikku elu saab edendada, elades kümne käsu, Meie Isa palve ja apostlite usutunnistuse järgi. John Calvin (1509–1564) kirjutas Piibli teemadel nagu õigeksmõistmine, pühitsemine ja ülistamine, seades need isikliku vagaduse mudeliks. Calvin õpetas Piibli kui Jumala Sõna autoriteeti ja keskset rolli, Sõna kuulutamist ja inimeste südame ettevalmistamist selle vastuvõtmiseks. Hiljem kandus see rõhuasetus puritaanide vaimsusesse.

Inglismaa anglikaani kiriku vaimsuse vormisid palveraamat, liturgia ja vagadus. Uus-Inglismaa puritaanid jutlustasid patuse vajadusest Jumala järele ning inimeste vastutusest Jumala ees. Nende jaoks tähendas vaimsus siia maailma sisenenud konflikti ning taevast lootust.

Puritaanide vaimsuse neli jõulisemat veendumust olid: isiklik lunastus tuleb vaid Jumalalt; Piibel on elu asendamatu juhtnöör (rõhuga hingamispäeval, pere jumalateenistused ja armu teod); kogudus peaks peegeldama Pühakirja õpetusi; kristlased teevad vaid seda, mida Piibel ütleb); ühiskond on üks tervik – see mõte viis teiste kristlike usugruppide mittetolereerimiseni. 

John Wesley (1703–1791) ja tema vend Charles juhtisid metodistlikku vaimsust ja pühade liikumist ning kuulutasid, et vaimsuse kandja on laululoome. Ta lisas oma jutlustesse kristliku täiuslikkuse ning kirjeldas piibliuurimise meetodit. Metodistid pidasid kristliku kasvu ja arengu olulisteks nurgakivideks Pühakirja, traditsiooni, argumenteerimist ja kogemust. 

Jonathan Edwards ja George Whitefield on näide esimesest suurest äratusest (1735–1743), kalvinistlikust vaimsusest. Hiljem võttis enamus metodistide, baptistide ja kongregatsionalistide pastoreid ja koguduseliikmeid, aga ka juhid nagu Timothy Dwight (Yale’i ülikooli president), Nathaniel Taylor, Lyman Beecher ja Charles Finney omaks pigem Arminiani lähenemise teise suure äratuse ajal (1795–1830).

Keswicki konventsioonil kutsuti üles pöörama tähelepanu võidukale kristlikule elule; rõhutati normaalset kristlikku elu Püha Vaimu mõjusfääris. Saksa pietism, mille eesotsas olid Philip Spencer (1635–1705) ja Johann Arndt, ühendasid vaimsuse usu kui mõtteteoga, aga ka tundega, samas kui August Francke, Nikolaus Zinzendorfi ja Moraavia vendade vaimsust määratles nende arusaamine inimese rollist maa peal.

Nelipühi ja karismaatiline vaimsus rõhutab valgustumist ja Püha Vaimu otsest mõju. Selle väljendus on üldiselt kõneldes visuaalsem, vokaalsem, dramaatilisem, erakordsem, pidurdamatu, spontaanne ja ennustamatu. Viimasel ajal on olnud nähtused nagu Toronto püha naer, Hiina halav sekt ja kaasaegne internetivennaskond.

Adventistlik vaimsus

Kuna adventistid ei ole enam monoliitne grupp, on nende vaimsust mõjutanud tegurid, millest on juba juttu olnud. Üks keskne liitev jõud adventusklike vaimsuse väljenduses on kindlasti hingamispäev. Kristlastena väljendavad adventistid jõuliselt oma vaimsust teoloogiliste arusaamade, käsupidamise – viimasel ajal rõhuasetusega armul – kaudu, Ellen G. White’i, tervise, terviklikkuse ja üleilmse misjonitöö kaudu.

Minu silmis hõlmab kristliku vaimsuse ideaal teiste seas järgmisi elemente:

  1. see on Jumala- ja Kristuse-keskne, mitte mina-keskne;
  2. see kaasab terve olemuse: vaimuliku, mentaalse, emotsionaalse, füüsilise ja sotsiaalse;
  3. see on südame tasandil ehe kogemus – meie siira soovi väljendus otsida Jumalat. Alandlikkuses teadvustame oma tänutunnet, et Tema otsib meid ja et meie soov Talle meele järele olla ei ole asjatu;
  4. see viib meid Poja kaudu ja Püha Vaimu juhatusel Jumal Isa juurde. See protsess algab siin rõõmus ja armastuses ning laieneb usus ja lootuses igavikku;
  5. see eeldab mitmekesisust ja väljenduse spontaansust palves, Pühakirja lugemises ja uurimises, koguduse osaduses ja kirikus käimises ning sisekaemuses. Siin elus on vähe veatut – siira ja südamest tuleva vaimuliku tungi juurde käivad ka läbikukkumised ja pettumused;
  6. see muutub tegudeusuks, kui see ei põhine Jumala armu vastuvõtmisel ja enesele tunnistamisel, et me ise ei saa ilma Tema abita teha midagi, mis vaimulikult oluline oleks;
  7. see on protsess, milles meid muudetakse siin maa peal Jumala-sarnaseks, see nõuab usku, tegutsemist, usaldust ja jõupingutusi;
  8. see muudab meie arusaamist Jumalast, meist endast ja maailm muutub meie jaoks sügavamaks ning laiemaks. Pühakirja uurimine avab meile uusi vaateid universumile ja sellele, mis Jumalal meile varuks on;
  9. see kinnitab meie soovi teenida teisi. Kõik, mis on alla selle, on enesekeskne püüe, et Jumal meid meie tegude tõttu vastu võtaks;
  10. lõppeks on see eesmärgipärane kogemus: austada Jumalat sellega, et oleme need, kellena Tema meid soovib näha, ning teeme seda, mida Tema meilt ootab: olla kaasatud Tema loodud korralduses, Tema rahva, Tema lunastusplaani ja teiste vajaduste teenimise töös.

John B. Wong on Loma Linda ülikoolis teoloogia ja eetika professor, ta on ka südamekirurg

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann


Piiblisalmid isikliku vaimsuse teel