Tänavu 25. mail Ameerika Ühendriikides tapetud George Floydi juhtum tõstis pinnale palju emotsioone. Erinevate rasside, eagruppide ja uskumuste esindajad kogunesid tänavaile, paljud suuremad ja väiksemad ettevõtted ning asutused, kaasa arvatud Põhja-Ameerika divisjon (NAD) väljendasid enda seisukohta rassismi hukkamõistmisel ja võrdsuse edendamisel.

Paljud on nõus, et nüüd, kui meeleavalduste laine on vaibunud, dialoog jätkub. Nii korraldati NADi aastakoosolekul 2. novembril arutelu, milles uuriti, mida ütleb Piibel selle kohta, kuidas peaksid kristlased reageerima ühiskondlikele ebakõladele ja ebaõiglusele. Pealkirja all „Piibellik õiglus ja piiblieetika ühiskondlike ebakõlade maailmas“ juhtisid paneeldiskussiooni NADi asesekretär Carolyn Forrest ja NADi avalikkussuhete juht Orlan Johnson.

„Me loodame, et see annab aluse jätkuvale dialoogile, kui kuulame üksteise lugusid mitte pea, vaid südamega,“ sõnas Forrest. „Me oleme üks pere: kui üks liige kannatab, tunneb ka teine valu ja kogu perekond tunneb valu. Me saame aru, et see dialoog ei pruugi olla lihtne. Me elame pidevalt muutuvas ühiskonnas ja Jumala kogudusena oleme kõige selle keskel.“

Johnson tunnistas, et osa dialoogi ebakõladest võib johtuda sõnavalikust. Terminid nagu „sotsiaalne õiglus“, „inimõigus“ ja „privileeg“ võivad olla päästikud. Just sellepärast sättisime selle vestluse Piibli-keskseks, et uurida, mida ütleb Piibel ebakõlade kohta väljaspool kirikuseinu.

„Me soovime avatud ja päris arutelu. Me ei pruugi praegu olla seal, kus tahaksime olla, kuid tänu Jumalale võime jõuda sinna, kus peaksime olema,“ sõnas Johnson. „Kuidas luua turvaline ruum, milles kristlastest vennad ja õed saaksid turvaliselt dialoogi pidada?“

Forrest ja Johnson olid vestluse moderaatorid, oma mõtteid väljendasid Peter Bath, Nicholas Miller, Leslie Pollard, Jeffrey Rosario ja Ella Simmons.

Forrest alustas küsimusega: kuidas peaksime piibellikul alusel reageerima rassilisele ebaõiglusele ja ebavõrdsusele oma töö- ja elukohas?

„Kõik saab alguse teadlikkusest. See, kuidas me räägime ja reageerime, ei ilmne üksnes meie sõnades, vaid tegudes,“ sõnas Bath. Jeesus ei olnud valede asjade suhtes patsifist. Kui sotsiaalsed probleemid mõjutasid inimeste elu, siis Ta tuli kohale. Mõnikord kasutas Ta selleks toitu või tervistamist.“

„Ma võin öelda, et olen konservatiiv, kuid see on tühi väljend. Sõna „konservatiiv“ mõistetakse sageli kui eneseõigustust. Kui me räägime kogudusest, siis see peaks Piibli põhjal reageerima ebaõiglusele kogukonnas. Kahjuks ei ole me sellest olukorrast teadlikud,“ rääkis Bath.

Rosario lisas: „Peamine probleem, mida mina näen, on see, et kogudusel on keeruline Piibli-põhiselt vastata, kui talle ei ole selge oma piibellik roll. Konservatiivsuse sisu on millegi algupärase säilitamine ning vastuhakk muutustele. Selles mõttes tähendab konservatiivsus adventismi sellise kuju säilitamist, nagu see oli minevikus.“

„Me oleme prohvetlik liikumine, mille keskmes on Jeesuse teine tulemine. Paljud adventkoguduse liikmed arvavad, et prohvetlus on eksklusiivselt tulevikku suunatud, tajumata, et Pühakiri räägib peamiselt olevikule – tänasele,“ jätkas Rosario. „Seisukoht, et ma olen konservatiiv ja seega ei soovi tegeleda sellega, mis toimub ühiskonnas siin ja praegu, on tegelikult konservatiivsuse vastand.“

Seda tähelepanekut toetasid ka teised panelistid, kes rääkisid abolitsionistidest adventpioneeride seas. Näiteks adventteoloogia üks isasid, William Miller majutas oma kodus orje, kes olid vabaduse otsinguil põranda alla varjunud.

„1920ndatel ja 1930ndatel juhtus see, et meie prohvetlik sõnum koondati vaid minevikku (1884. aasta) või tulevikku (Kristuse tulemine), kuid selle sõnum praeguse aja ühiskonnale eemaldati,“ sõnas Miller, kes väitis, et selline fookuse koondamine minevikku ja tulevikku, mitte olevikku, toetas Ameerika Ühendriikides valgete ülemvõimu mootorit.

„Kui mõtleme tagasi oma liikumise algatajatele ja nende rõhuasetusele esimese ingli sõnumile, mille keskmes on kõigi rahvaste, keelte ja suguharude teenimine, siis see on alus rassilisele ja rahvuslikule võrdsusele,“ sõnas Miller. „Kui me soovime jõuda iga inimeseni ja me ei ole ebaõigluse vastu, siis missugune on meie evangeelium?“

Kristuse-keskne kultuur

Teine küsimus oli: kas meie kogudusel on piisav plaan, et ehitada üles kultuur, mis oleks Kristuse-kesksem? Kas me oleme ikka veel mures sellepärast, kas oleme paremal või vasakul tiival? Mida saaksime teha selleks, et luua kultuur, mis keskendub eelkõige sellele, mis teeb meid Kristuse-sarnaseks?

Pollard vastas: „Ma arvan, et raskus, millega silmitsi seisame, on see, et me oleme evangeeliumi dekollektiviseerinud, teinud selle individualistlikuks. Ajalooliselt on meie süsteem hinnanud neid, kes on teinud head puudustkannatavatele rahvastele. Kui ma annan teistele süüa, riideid, siis ma teen Jumala tööd. Ma arvan, et töö, mille peame ära tegema, on arusaamine, et kogudus vajab praegu kollektiivset tegutsemist. Me peame looma ruumi, milles adventistid näevad, et osa nende tunnistusest ja teenistusest on vähendada vaesust, likvideerida ühiskondlikku survet ja allasurumist. Me ei saa jätta seda tööd lihtsalt teistele kogudustele. Ka adventistid peavad selles vallas tuntud olema.“

Simmons sõnas, et kogudus on teinud liiga vähe sellest tööst, millele Jumal on kristlasi kutsunud ja mida me peaksime oma kogukonnas tegema. Ta rääkis, kuidas oli aastaid tagasi kuulnud üht kogudusejuhti ütlemas: „Me ei peaks inimeste jaoks tegema midagi, kui see ei too neid seitsmenda päeva adventistide koguduse liikmeiks.“ „See tegi mulle haiget ja vihastas mind,“ ütles Simmons. „Aga see on liiga sageli adventistliku mõtteviisi alus. Perspektiiv, millest otsuste langetamisel lähtume ja mida me peaksime oma kogukonnas tegema.“

Vestluse lõppedes ütles Forrest, et loodab, et osalejate teadlikkus arutletava teema osas tõusis ja et nad tunnevad motivatsiooni oma koguduses neil teemadel vestelda, leida ressursse ja partnereid ning viise, kuidas seda olulist ja pidevat tööd edasi teha. „Ma loodan, et see vestlus on teid muutnud. Et te mõtlete sellele. Et te uurite neid vahendeid, millest oleme siin rääkinud. Palvetagem, et meie töö keskmes oleks Jeesus, kuna Tema on see, keda inimesed vajavad.“