Õhtutunnil vaiksel, helgel ülalt alla vaatavad tähesilmad hiilgavselged, rahu hinge saadavad. Tean, seal kõrgel on mul Isa, kellel armastaja rind. Kuivab palgel valupisar, kui Ta hellalt trööstib mind.

Isa, kui ma ära väsin, pimeduses ekslen veel, siruta siis mulle käsi, näita jälle õiget teed! Orust sügavast mind kanna usukõrgustele Sa, kotkatiivad mulle anna Sinu juurde lennata!

Sul on kuulda iga ohe minu palves palavas. Sina tead ja mõistad kohe igatsusi salajas. Jää nüüd ikka minu ligi, siis on hinges tormid vait. Sina minu ainus tugi, minu õnn ja varjupaik.