Sa päiksekiiril heldelt kuldad me aasu haljaid, õitsevaid. Sa kastad janunevat mulda ja viljavälju lokkavaid. Ja rohke saagi iga tera on Sinu käte meistritöö. Nii kaua, Jumal, kuni elan, ma tänuga Su leiba söön.

Ka hele sära sõbra silmas ja vaikne rõõm mu südames on Sinu annid siin maailmas. Need vastu võtan tänades. Ka kannatustes, armas Isa, ma näen Su hella hoolitsust, sest murekarikasse lisad Sa ikka rohkelt lohutust.

Ma, Jumal, Sulle nõnda armas, nii kallis Sulle minu hing, et Sinu Poja ristisurmas sai makstud minu eluhind. Su ees ma põlvil põrmus, tuhas võin kahetsedes tunda nüüd, et Tema — kõrge, püha, puhas — ilmsüütult kandis minu süüd.

Mul täinusõnu on nii vähe, need siiski Sinu kiituseks. Kui tooksin taevast alla tähed, see rohkem rõõmu Sull’ ei teeks. Mind ära iial jäta maha, mis oleksin ma Sinuta! Ja tänuks Sulle ikka tahan Sind jäägitult ma teenida.