Su Sõna, Issand, kindlaks jääb, kui maa ja taevas hukka lä’eb. See minu hinge ülendab ja südant ikka kosutab.

Kui hingemure vaeva teeb ja torm mu ümber möllab, keeb, siis, Issand, Sina rõõmustad ja Sõnaga mind kinnitad.

Ja surmgi mind ei kohuta, ei see mind Sinust lahuta. On Sinu Sõna paistel veel ka valge minu viimne tee.