Kas kaugel kodust olen veel? — nii küsin tihti eluteel. Ma ootan, et ju mööduks öö ja lõpeks rännutee. Mul koju jõuda on siit rutt, seal möödas valu, vaev ja nutt ja südant täidab püha rõõm ning rahu taevane.

Mu süda julge olla võib — tean, tee on õige, millel käin. Seal palju okkaid teravaid ja õnne vähe vaid. Kuid Jeesus sellel teel kord käis, Suur Kannataja, valu täis, läks läbi sünge surmaöö siit taeva ausse.

See au neid kõiki ootab ees, kel jalg ei väsi raskel teel. Nad valitsevad rõõmuga koos Lunastajaga. Mu koduks on siis kaunis maa, ei sõnul väljendada saa, kui suur on rõõm ja hiilgav au, mis ootab ustavaid.