Kõik mu kurvastused, mured, millega ma koormatud, olgu väikesed või suured, Jeesuses on varjatud. Ta on kaljuks tuules, tormis, sinna ruttan varjule. Abisarv on ikka valmis, seda kardab vaenlane.

Isa Sõna troosti annab, julgustab mind võitlustes, rahuradadele kannab, muudab helgeks elutee. Katab pilv kui päikse selge, ründab hingevaenlane, või teeb pisar märjaks palge, tean — ei abi hiline.

Kui ka pimedus mind katab, vaatan üles — valgust näen. Tean, mu Jeesus mind ei jäta, Ta mu juurde ikka jääb. Tema rahutiiva varjus õnnelik võin olla ma. Tunda Tema soojust, hellust, Tema armu lõpmata.