Valgust ihkas süda, kauget koduranda otsis väsind vaim. Raskel, raskel ajal, öö ja koidu rajal päeva ootas aim. Vaikis, kustus elurõõm, teed kõik viisid hämarusse, õhtupimedusse.

Nõnda öös ja tormis, elus kurvas, karmis valgust nägi silm. Pühakirjast koitis, lootusrikkalt loitis igavikuilm. Kartlik hing siis julgust sai; armu leidis otsiv süda, kustus vaev ning häda.