Kristus, kindel kalju Sa — ennast lasksid lõhkuda. Sinu viie haava seest voolas veri minu eest. See mind patust puhastab, Sinuga mind ühendab.

Ei ma oma jõuga Sinu käske täita saa. Kui ei iial väsiks ka, ööd ja päevad püüaks ma — patuseks ma siiski jään, üksnes armust õndsaks saan.

Midagi ei ole küll Sulle, Issand, tuua mul. Nõder, vaene, tulen ma Sinult armu otsima. Oma veres puhasta, muidu hukka lähen ma!

Kiirelt möödub armuaeg, jõuab viimne elupäev. Nagu usuvõitluses, nii ka kohtujärje ees — Kristus, kindel kalju Sa, end Su varju peidan ma.