Nüüd veel Jordani jõe lained õhtuehas punavad. Kestab veel me teekond maine, rännulaulud kõlavad. Aga peagi koidukiirtes särama lööb teisel pool kallas taevalikus hiilges — see mu hinge rõõmu toob.

Kordus: Oo, kuis igatsen sind näha, minu kaunis kodumaa. Rännuteedel sinust üha rõõmuga siin laulan ma.

Läbi maise udu märkab kodukallast ususilm. Kojuigatsus nii ärkab, võõraks muutub see maailm. Igaveses kodus elab igavene armastus, lahkumist ei ole enam, unustatud kurvastus.

Lauldes taevakodu ilust, vähe sõnu leiab keel. Selle õnnelikust elust vähe aimab veel mu meel. Lootus imeline elab aga minu põues veel, et kord paremini kõlab laul mul taeva õuedel.