Su annid, kõige armu Jumal, on ulatunud meieni. Ei kujutanud ükski endal’ nii kaunist osa iialgi. Sa, Issand, jätsid taevad maha, maa taeva leidis Sinu sees. Ei enam vaikida nüüd taha, ma Sulle laulan hõisates!

Kus vaese ase — sinna tulid, kus tühjad käed — Sa täitsid need, ja põudse maa veelätteks muutsid, tõid elu inimlastele. Kõik, mis nüüd elab, liigub, kasvab, toob kiitust Sulle, Looja suur, — ja nagu ühest suust kõik hüüab: Sull’ olgu tänu otsatu!