Taevas on leinas, maa kurvalt kaebab — Jumal, Su Looja nüüd ohvriks end toob. Jeesus nüüd vaikselt kannatab vaeva, seaduse uue maailmaga loob. Haavad Ta jalus, kätes ja küljes hüüavad mulle: "Nii armastan sind!" Needsamad haavad mullegi saavad eluveelätteks, mis jahutab mind.

Loodus kõik leinab, hirmu ta tunneb, värinal lõhkevad kaljud ja mäed, kui nende Looja risti peal sureb. Süda, kas ikka sa kõvaks veel jääd? Sinu eest sureb, sinu eest vere valab Ta risti peal Kolgata mäel. Jumalik armastus päästab sind surmast, elu sull’ annavad haavatud käed.

Jeesus, Su risti ette ma langen, annan Su haavatud jalgadel’ suud. Ennast ma valupalgaks Sull’ annan — tean, Sinu süda ei igatse muud. Tahaksin ikka Sinuga olla ja kogu eluga teenida Sind! Issand, oh, aita Sina mind võita, taevases hiilguses kohtan siis Sind.