Vaat’, kuis aasad lilli täis, põllul võrsub vili. Kes küll üle nurme käis, et seal elu tuli? Äratas kes talveööst õied musta mulla seest — imeilusad, imeilusad!

Kuule kõrgel taeva all linnulaulu kaja! Selle saateks vulinal kaasa mängib oja. Linnukest kes kasvatas, laulma teda õpetas imeilusalt, imeilusalt?

Kui ei helgi ehavöös päikse kuldseid teri, süttib sametmustas öös hiilgav tähemeri. Loonud kes need miljonid säravad maailmad nii imeilusad, imeilusad?

Kõik on Looja kätetöö, meile rõõmuks loodud. Meister püha, taevane elu sulle toonud. Teda ikka usalda, ei Ta sindki unusta. Tänu Talle too, tänu talle too!