Kullaselt kaunid on koltunud lehed sügisepäikeses säraval puul. Nõnda kui kulda sajab neid mulda, kui neid kord raputab, pillutab tuul.

Ilusad on elusügise ajad, kuigi sa oled kui koltunud leht. Kui aga kõike kuldab me Päike — Jeesus, siis sügisöös särad kui täht.

Ilus on näha küll sügisetuules seismas veel vanuses halli pead ja kallist vilja sügisel hilja korjamas Issanda aita nii head.

Ilus on alati elutee tõesti, kui seda valgustab Jumala arm. Ilus on õhtul, elutee lõpul Issanda meelest Ta vagade surm.