Õhtu jõuab jälle üle metsa, maa. Läheb une sülle loodus puhkama.

Jõgi üksi jookseb, ruttab rahuta. Kohiseb ja voolab ega puhka ta.

Nõnda, minu süda, oled sina ka. Kiirelt elus tõttad — rahu leidmata.

Jumal üksi annab rahu sinule. Hoolt ja muret kannab. Kiitus Temale!