viis suure osa juudamaalasi Babülooniasse vangi. Tahad rohkem teada? Loe: Taanieli 1−4.

Mõtted tänaseks

Kõige paremini teame suurt kuningas Nebukadnetsarit lugude järgi tema unenäost ja selle selgitusest, mille andis Taaniel, ning sellest, kuidas taevane olevus päästis Taanieli kolm sõpra tulisest ahjust. Kuid enamik Piibli lugejaist on tuttavad ka kuninga seitsmeaastase vaimuhaiguse looga. Nebukadnetsarit hoiatati, et tema kõrkus võib hõlpsasti tuua tema saatusesse dramaatilise pöörde. Tõepoolest, kui kuningas aasta hiljem oma suurejoonelise palee katusel kõndis, vaatas ta uhkelt suure linna peale ja ütles need ülbed sõnad: „Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?“ (Taanieli 4:27) Selsamal hetkel kaotas kuningas mõistuse ja oli haruldase vaimse häire küüsis. Kuid seitsme aasta pärast taastas Jumal tema vaimse tervise sama äkitselt, kui see kadunud oli.

Nebukadnetsar ennistati täielikult oma kuninglikku positsiooni. Mis veelgi olulisem, ta sai oma õppetunni. Nüüd mõistis ta, et mitte tema, vaid Iisraeli Jumal on universumi keskpunkt: „Kõiki, kes elavad maa peal, ei tule panna mikski, sest tema [Jumal] talitab, nagu tahab, niihästi taeva väega kui maa elanikega, ega ole seda, kes võiks lüüa tema käe peale … Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva kuningat.“ (salmid 32−34)

Läbi sajandite on olnud mehi ja naisi, kes on arvanud, et nad on ise oma saatuse isandad, kuid õnneks on alati olnud ka neid mehi ja naisi, kes leiavad, et viimane sõna on Jumalal, mitte neil endil.

Minu palve

Issand, ma palun, et mul ei oleks vaja nii valusat õppetundi, kui sai Nebukadnetsar, et ma mõistaksin, et Sina oled kõigeväeline!