Kas sa saadaksid oma noore poja röövlite ja mõrtsukate keskele? Kas sa saadaksid oma poja, et ta räägiks, kui hea ja õiglane inimene sa oled? Kas sa teeksid seda ka siis, kui sa teaksid, et nad hakkavad teda pilkama, et nad ei kuula teda ja lõpuks tapavad ta, kuigi ta püüdis neid aidata?

Õnneks ei seisa meie ees valikut, kas seda teha või mitte. Kuid Jumal pidi otsustama. Ta armastas maailma sedavõrd, et saatis oma ainsa Poja siia meie eest surema, et meie võiksime pärida igavese elu. Sellist Jumalat me kummardame. Just sellise armastusega armastab Ta meid. Nagu meie tänane piiblilõik ütleb, suri Jeesus meie eest siis, kui me olime veel Tema vaenlased. Just seda Ta mõtles, kui Ta rääkis, et me peame isegi oma vaenlasi armastama ja neile parimat soovima.

Kui Jumal Jeesuse meie eest surema saatis, siis Ta näitas, mida tähendab armastada vaenlasi (Mt 5:44). Veelgi enam: Ta näitab oma armastust iga päev, kui Ta „laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale“ (s 45). Jumala muutumatu armastus ja hoolitsus on pidevalt meiega.

Uuendamata inimloomus ei talitaks nii nagu Jumal. Ta mõtleks truuduse asja läbi ja jõuaks järeldusele, et kurjad inimesed ei vääri vihma ega päikest. Ja see järeldus oleks õige.

Kuid kõige imelisem on see, et Jumal ei kohtle meid nii, nagu me seda väärime, vaid Ta annab meile hoopis seda, mida me vajame.

Kristlastena oleme kutsutud olema armastavad. Oleme kutsutud jäljendama Isa, kes armastab isegi oma vaenlasi.