Jeesus ütleb meile: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse” (Lk 11:9). Kui aga Jumal isegi kõike teab, miks peaksime siis Tema poole palvetama? Kas on Jumalale vaja meelde tuletada seda, mida Ta niikuinii juba teab?

Iga inimese südames on igatsus suhelda Jumalaga. Alates tiibetlastest kõrgel Himaalaja mägedes, kelle palverattad pidevalt pöörlevad, kuni Gangeses suplevate hindudeni ja lapseni ameerika ülakorruse magamistoas, mõistavad inimesed universumi Jumalaga suhtlemise tähtsust. Meie tugevus kristlasena ei tulene millestki siin maa peal, vaid Jumalast. Inimlik tarkus ei ole piisav ja seepärast innustabki Jeesus meid paluma, otsima ja koputama.

Nagu Jeesus, nii tuletab ka apostel Paulus meelde pideva, järjekindla, võiduka palve vajadust: “Palvetage igal ajal Vaimus. valvake kogu püsivusega” (Ef 6:18). Teades meie loomulikke nõrkusi, manitseb ta meid kogu energiat palvesse panema. Miks rõhutavad Jeesus ja Paulus palve puhul püsivuse suurt tähtsust?

Esiteks sellepärast, et me võitleme kurjuse väe vastu. “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid. kurjade taevaaluste vaimudega” (salm 12).

Teine põhjus pidevaks, võidukaks palveks on see, et Jumal on määranud, et just sellisel viisil saame teada Tema tahte enda jaoks ning jõu selle tahte järgi käia.

Kolmandaks, kui meie vaimulikult surnud lähedased inimesed uuele elule ärkavad, siis peame võtma ühendust Jumalaga, et saada Temalt väge neile tunnistamiseks.

Neljandaks, algristikoguduse juhid pühendusid pidevale “palvetamisele ja sõna teenimisele” (Ap 6:4). Siin peitubki see tohutu edu, millega algristikogudus evangeeliumi kogu tolleaegsesse tuntud maailma viis.

Ja viimaseks, me peame olema püsivad palves, kuna Jeesus seadis palve vahendiks, millega meid elumurede eest kaitsta ja Tema tulekuks ette valmistada (Lk 21:34-36). Kõikjal maailmas vajavad meie perekonnad hädasti abi – miks mitte hakata kohe Jumalaga püsivamalt rääkima?

H. M. S. Richards, Jr.