Eelmist salmi lahates nägime, et Kristus tegeles patuprobleemiga, mõistes selle hukka liha sees läbi oma patuta elu ja ohvrisurma. Üks Tema töö eesmärke oli, „et Seaduse nõuded oleksid meis täidetud”.

Mida ta sellega mõtleb, et „Seaduse nõuded oleksid meis täidetud”? Mõned väidavad, et Paulus vihjab sellele, et kuna Kristus pidas Seadust täiuslikult, annab Ta oma täiusliku kuuletumise meile edasi. Seega Ta ainult ei surnud meie eest, vaid ka elas meie eest. Sellest vaatenurgast vaadatuna näib, et tänane tekst ei räägi meie isiklikust käitumisest kristlasena.

Loeme selle üheks võimaluseks, kuigi tundub, et Paulus Roomlastele 8. peatükis päris seda silmas ei pidanud. Näib, et ta viitab siin sellele, mis juhtub inimestega, kes on Kristuses. F. F. Bruce’i sõnade järgi on Jumala käsud saanud nüüd Jumala poolt antud võimalusteks neile, kellel on Püha Vaim. See räägib sellest, et õigeksmõistmise ja pühitsemise viljad ei eksisteeri uskliku elus eraldi. Jumal peab neid, kes on Kristuses, õigeks (õigeksmõistmine) ja varustab neid läbi Püha Vaimu väega, mis aitab elada Seaduse põhimõtete järgi nende igapäevaelus (pühitsemine).

Nagu nägime 7. peatükis, ei ole selline võidukas elamine siiski probleemideta, kuid võimaldab eluviisi, mis on hoopis teise kvaliteediga kui see, mida elasime patu orjadena.

Kõndimise metafoor tänases salmis on siin abiks. Paulus räägib neist, kes „ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi”. Progress kristlase elus sarnaneb rohkem kõndimisele kui lendamisele. Meie vaimne kasvamine ei pruugi olla silmapaistev iga päeva eraldi vaadeldes, kuid on pidev.

Samas isegi see progressiivne kõndimine on võimalik ainult seda võimaldava Püha Vaimu väe tõttu. Neil, kes elavad „Vaimu järgi”, ei ole üksnes vägi võita, vaid nad laiendavad ka oma horisonti ja tunnevad ära, mis on elus oluline ja võimalik. Vaimu järgi käimine on tõeliselt muutev kogemus. Jumal ei taha ainult teha midagi nende jaoks, kes on Kristuses (õigeksmõistmine), vaid ka nende sees (pühitsemine).