Mida on meie tänasel kirjakohal ühist Matteuse 6:25-ga – „Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided?“? Mõtle enne edasi lugemist oma vastus läbi. Kui loed seda pühendusteksti koos teiste inimestega, võtke aega, et arutada nende sarnasuse ja tähenduse üle.

Vastus on, et mõlema lõigu väited on esitatud suuremast vähemani. Roomlastele 8:32 väidab, et kuna Jumal andis oma Poja (suurem), annab Ta meile kindlasti selle, mida me vajame (vähem). Me leiame sama Matteuse 6:25-s.

Seega on esimene põhjus mitte muretseda Matteuse 6:25–34 puhul see, et kõige vajalikuma omamise osas põhineb elu usaldusel Jumala vastu ja sõltumisel Temast. Igal inimesel on elu ja keha. Neid ei saa keegi tänu muretsemisele. Need tulid kingitusena meie armastavalt Loojalt. Seepärast ütleb Jeesus, et kui Jumal andis meile sellised imetabased annid, siis miks muretseda selliste keskpäraste asjade pärast nagu toit, riided ja peavari?

See, kes andis suurema – elu enese – on kindlasti võimeline ja valmis pakkuma vähemat – materiaalseid hüvesid – ilma meie pideva muretsemiseta. Me peame õppima usaldama. Peame pöörama pilgu endalt ja oma elult Jumalale, kes meist hoolib.

Jeesus selgitab oma mõtet Jumala usaldamise kohta, lastes meil mõelda lindudele ja lilledele. Kuid enne veel peaksime tähele panema, et asjad, mille pärast Jeesus käskis meil mitte muretseda, on eluks hädavajalikud. Toit, jook ja riided on eluliselt vajalikud. Ilma toidu ja joogita (ja riieteta meie kliimas) lakkame olemast. Need on ellujäämise aluseks. Nüüd, kui meid on kästud mitte muretseda nende kõige tähtsamate asjade pärast, tundub veelgi loogilisem mitte muretseda elu luksuse pärast.