Apostel liigub ohkamisest oma viletsuse üle edasi karjele päästmise järele: „Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” Tema vastuseks on rõõmus hüüatus: „Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesus Kristuse läbi!” Ta teab oma kogemusest, et patuprobleemile on ainult üks lahendus. Kristus on see, kes päästab meid üha jätkuvast patu dilemmast ja lõpuks päästab meid sõna otseses mõttes „sellest surma ihust” oma teisel tulemisel, nagu Paulus meile kinnitab „surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume, Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega” (1Kr 15:52, 53).

See rõõmus hüüatus Rm 7:25 juhatab sisse 8. peatüki peateema. Käsitledes kristlase võidukust, on see mitmel moel Kirja roomlastele kõrgpunktiks. Aga enne võidu teema juurde minekut lisab Paulus veel tasakaalu 7. peatüki lõpus. Tema kokkuvõtvateks sõnadeks on: „Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust” (Rm 7:25). Mõned peavad seda väga imelikuks lauseks pärast sellist rõõmsat võiduhüüet Rm 7:25 salmi esimeses osas ja just enne nii silmapaistvat kristlikku kinnitust Rm 8:1. Mitmed Piibli tõlgendajad, nagu Moffatt ja C. H. Dodd, on läinud isegi nii kaugele, et peavad 25. salmi lõppu mingiks veaks ja liidavad selle hoopis 23. salmiga, mis puudutab sama teemat.

Aga see ei ole viga. Paulus teab, et Kristus on võit, kuid ta on siiski realist. Seega on 25. salmi lõpp meeldetuletajaks, nagu väidab D. Stuart Briscoe, „sõda ei ole läbi ja võitlus käib ikka edasi, kuid kindlustundega võidu suhtes ja mitte silmitsi kaotusega.” Pidevalt jätkuv pinge vaimu ja liha vahel jääb alles, aga kristlane ei pea lahingut üksinda. Kristus on iga uskliku poolel ja Püha Vaimu läbi (8. peatüki peateema) saavutatakse kindlasti võit. Filiplastele ütles Paulus midagi sarnast: „Ja olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva” (Fl 1:6).

Ülista Jumalat kõigi Tema õnnistuste eest. Ülista Jumalat, et me ei seisa üksinda. Ülista Jumalat selle eest, et Ta ei hülga meid kunagi, isegi mitte siis, kui meie elu läheb raskeks.