Sõna „sest” on siingi väga oluline nagu eelmise salmi alguseski. See asetab esimesed kaks salmi 8. peatükist (koos nende kuulutusega „mitte mingist hukkamõistust” ja Vaimu rollist kristlaste vabastamisel „patu ja surma käsust”) kindlaks aluseks Kristuse suurepärasele tööle. Just Jeesus, Tema elu ja surm on teinud päästmise mitte üksnes võimalikuks, vaid ka reaalsuseks. Aga Jeesuse taga seisab Jumal, Isa, kes saatis „oma Poja patuse loomuse sarnasuses”. See fraas on väga tähendusrikas Jeesuse Jumal-inimese seisukohalt. Esiteks oli Ta Jumala oma Poeg. See on väljend, millega võiksime kirjeldada iga kristlast – kõik me oleme Jumala pojad või tütred, kuid A. M. Hunter selgitab, et Kristus oli „Poeg oma olemuse poolest”, meie aga oleme „pojad armu läbi”. Kristus ei ole täpselt üks meie hulgast. Ta on Jumala Poeg. Sellepärast kutsusid inglid Teda pühaks, kui rääkisid Maarjaga (Lk 1:35). Piibel ei ütle seda mitte ühegi teise lapse kohta, sest Jeesus oli väga olulises mõttes meist erinev: Ta oli Jumala enda Poeg ja sai Püha Vaimu oma Isa otsese pärandina.

Teisest küljest aga tuli Jeesus „patuse loomuse sarnasuses”. Pane tähele, kui ettevaatlik pidi Paulus siin olema. Kui ta oleks öelnud, et Jeesus tuli „patuses loomuses”, siis oleks ta tekitanud teoloogilise katastroofi, sest ta ise oli 7. peatükis juba väitnud, et patune loomus oli võimetu pattu ületama. Nii et kui ta oleks rääkinud Jeesusest „patuses loomuses” nagu teisedki inimesed, siis oleks loogiliselt see viinud järelduseni, et ka Jeesus on patune nagu kogu ülejäänud inimkond. See aga ei oleks olnud see, mis Jeesus tegelikult oli. Jumal tahtis samastada Kristust nendega, keda Ta tuli päästma. Ja nii sõnastas Paulus hoolega sõnu valides Jeesuse olemuse väga täpselt – „patuse loomuse sarnasuses”. Nii on selge, et Kristus sai täielikult osa inimlikkusest, ilma et oleks olnud täiesti samasugune kui kõik teised inimesed.

Rm 8:3 joonistub Ellen White’i abiga välja järgnevalt: „Ei ole õige öelda, mida nii paljud kirjutajad on väitnud, et Kristus oli nagu kõik teised Jumala lapsed... Temas oli kalduvus õiguse tegudele” (Youth’s Instructor, 8. sept, 1898). Kontrastina rõhutas ta, et kõik teised Jumala lapsed, ehk siis meie, oleme sündinud kalduvusega või loomuliku kallakuga teha kurja ja sellest ei saa me ise üle (Kasvatus, lk 29).

Rm 8:3 räägib meile, et kuna Kristus oli nii Jumal kui ka inimene, oli ta võimeline patuprobleemiga edukalt hakkama saama. Seega on kogu inimkond võlgu sellele Ühele, kelle Jumal saatis „päästma nende pattudest” (Mt 1:21).