Täita Jumala tahet. Seda on lihtsam öelda kui teha. Kuid kenad sõnad ei asenda kunagi häid tegusid.

Piibel teab vaid üht tõendit armastusest ja see on sõnakuulelikkus. On silmakirjalik öelda, et armastame kedagi, kui samas pöörame ümber ja teeme midagi, mis murrab ta südame.

Paljud meist ütlesid noorena aeg-ajalt emale: „Ma armastan sind!“ Ja mõnikord ema vist naeratas ja sosistas mõttes: „Ma soovin, et sa näitaksid seda natuke rohkem oma käitumisega.“

Nii on ka meie käimine koos Jumalaga. Liiga sageli tunnistame Teda oma huultega, kuid eitame oma eluga. Üks läbinägelik autor on kirjutanud, et „pole raske lausuda usutunnistust, kuid raske on elada kristlikku elu. Usk ilma praktikata on vasturääkivus ja armastus ilma kuulekuseta on võimatus.“

Üks mu lemmik-piiblilugusid on tähendamissõna kahest pojast. Täna loeme seda The Message’i sõnastuses.

„„Mehel oli kaks poega. Ta läks esimese juurde ja ütles: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!“

Poeg vastas: „Ma ei taha.“ Hiljem ta mõtles ümber ja läks.

Isa andis sama käsu teisele pojale. Too vastas: „Muidugi, hea meelega!“ Aga ta ei läinud kunagi.

Kumb kahest pojast tegi seda, mida isa käskis?“

Nad ütlesid: „Esimene.“

Jeesus ütles: „Jah, ja ma ütlen teile, et sulid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki. Johannes tuli teie juurde ja näitas õiget teed. Teie ajasite oma nina püsti, aga sulid ja hoorad uskusid teda. Isegi kui te nägite nende muutunud elu, ei hoolinud te piisavalt, et meelt muuta ja uskuda““ (Mt 21:28–32, MSG).

„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas“ (Mt 7:21).