Elu väljaspool lojaalsust Jeesusele annab laiaulatusliku vabaduse. Sa võid teha, mis tahad või olla see, mis sulle meeldib. Moraalsed piirid on laialt lahti. Kui see tundub hea, siis tee seda. Kui see annab mõnu, siis joo seda.

Seevastu Jeesuse tee on tähistatud piirangutega. See on kitsas, sest see austab teiste õigusi, sest see põhineb armastusel Jumala ja Tema põhimõtete vastu ning sest see paneb inimesi kohtlema oma keha austusega. Jeesuse tee on kitsas, sest see keelab kättemaksu, vihkamist, himustamist ja hukkamõistmist. See on kitsas, sest see käsib selle pooldajatel olla armulised ja rahutegijad.

Evangelism peaks olema aus; Jeesus oli seda. Ta õpetas selgelt, et sa ei saa taevariiki, käed täis selle maailma pagasit. Piibel ei tunne ühtki lihtsat religiooni, mis ütleb, et ainult usu ja oledki päästetud. Vastupidi, Jeesuse religioon ütleb: „Usu, muutu, ela mäejutluse põhimõtete järgi ja saa päästetud.“

See sõnum muutub veelgi tugevamaks ja otsesemaks, kui liigume Matteuse 7. peatükis kahe järgmise kohtustseeni juurde: puu viljakandmisest ja need, kes ütlevad „Issand, Issand“, kuid lähevad ikkagi kaduma.

Kristlus ei ole pillerkaar ja Jeesus ei ole kunagi teeselnud, nagu see nii oleks. See tee on raske.

Ja nagu Luukas meile tänases piiblilugemises ütleb, pole väravast nii lihtne sisse pääseda. Pane nüüd tähele. Probleem ei ole selles, et pääste on raske – Jeesus seisab avasüli ja kutsub meid kõiki enda juurde. Tegelik probleem on selles, et mõned meist üritavad väravast sisse pääseda koos selle maailma pagasiga. Seda mitte avalikult. Mõned on loobunud välistest ilmalikkuse sümbolitest, kuid otsivad sissepääsu samasuguse uhkuse ja positsiooniarmastusega, ainult nüüd on need kinnitatud religioossete sümbolite külge. See pole Jeesuse jaoks piisavalt radikaalne. Ta tahab, et sa oma „rämpsu“ maha jätaksid. Võta Teda tõsiselt.