Mõnikord on püütud vastandada Vana Testamendi Jumalat, kes nõudis abielurikkujatele surmanuhtlust, ja Uue Testamendi Jumalat, kes oli armuline ja surmamõistmisest hoidus. Vastandumine ei ole siiski kahe „jumala“ vahel, vaid kahe näiliselt üksteist välistava printsiibi vahel, mis Jumalat olemuslikult iseloomustavad. Jumal on õiglane, aga Jumal on ka halastaja. Jumal vihkab pattu, aga samas Jumal armastab patust. Abielurikkumine on patt, on seda alati olnud, ja patu palk on surm. Jumala armuand on aga igavene elu Kristuses Jeesuses ja ka see on alati nii olnud. Kui Taavet tunnistas oma abielurikkumise pattu, siis ütles talle prohvet Naatan: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.“ (2Sm 12:13) Taavet elas teatavasti Vana Testamendi ajal.
Jeesuse lause „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ viitab aga pigem vajadusele viia kohtumõistmine läbi õiglaselt ja läbipaistvalt. Ka Moosese seadus kehtestas karmid nõuded tunnistajate läbikatsumiseks ning tunnistajad pidid olema need, kes pidid viskama esimese kivi karistuse täide viimiseks. Neil lasus tohutu vastutus ja Jeesus tuletas seda vastutust meelde. Kuidas oli võimalik, et abielurikkumiselt tabati ainult naine? Ega ometi polnud see situatsioon lavastatud, kuna kirjatundjate ja variseride soov oli Jeesust keerulise juhtumiga ummikusse ajada?
Siin on õpetus meilegi. Enne kui oma südames kellegi suhtes esimene kivi visata, tuleks hoolega kaaluda motiive, miks ma seda teen. Samuti tuleks olla kindel juhtumi õiges esitamises ja vajaduses seda teha. Keegi meist ei tahaks olla see, kelle pihta läbimõtlematult kive pillutakse. Küll aga sooviksime isegi oma eksimustes olla armastusega koheldud.
Hea Jumal, anna mulle alandlikkust mitte mõista teiste üle kohut, vaid alati vaadata enda südamesse. Aita mul pakkuda armastust ja halastust, nii nagu Sina seda mulle pakud.
Hele Kulp