Jeesus ei jäta meile palju võimalusi. Me peame ehitama kas kaljule või liivale. Nagu kahel teel Matteuse 7:13, 14 ja kahel puul salmides 16–20, pole ka siin mingit keskteed. Me ei saa Jeesust „enam-vähem“ vastu võtta. Me oleme kas Temaga või Tema vastu. Ta ei luba mingit konkurentsi ega osaajalist kokkulepet.

Kui nüüd need, kes rajavad kaljule, ehitavad usule Jeesusesse ja ustavusele Tema Sõnale, siis kuidas on lugu nendega, kes ehitavad liivale? Kui see pole Jumala Sõna ja usk Jeesusesse, siis peab see olema usk inimkonda ja inimlikesse ideedesse.

Otsus mis tahes põhjusel mitte teha Jeesuse sõnade järgi, on juba otsus, millega tehakse väga palju. See on otsus elada kellegi teise sõnade ja ideede järgi, sest me kõik elame kellegi sõnade, ideede või elufilosoofia järgi.

Kui me ei ela Jumala käskude järgi, siis elame inimeste käskude järgi. Nende normid, reeglid ja usk määravad meie elu suuna.

Maailm on täis filosoofiaid ja salasepitsusi, mis puudutavad elu mõtet ja universumi probleemide lahendust. Aga need plaanid on liivahunnikud. Nad võivad head välja näha, kuid nad ei pea vastu aja ja reaalsuse survele. Nad osutuvad elule ebastabiilseks aluseks.

Raamatust „Mõtted õndsakskiitmise mäelt“ loeme, et „iga hoone, mis on rajatud muule alusele kui Jumala Sõnale, kukub kokku. Kes toetub – nagu juudid Kristuse päevil – inimlike ideede ja arvamuste alusele, inimeste leiutatud vormidele ja tseremooniatele või mis tahes tegudele, mida ta saab teha sõltumata Kristuse armust, püstitab oma iseloomuehitise liikuvale liivale“ (lk 150).

Aita meil, Isa, teha vahet liiva ja kalju vahel. Aita meil pühendada end ainult kaljule ehitamisele.