Täna viibib mu noor sõber St. Josephi maakonna vanglas. Ta tundus selline kena noor kristlane, nii elujõuline ja siiras oma tunnistuses. Kolm nädalat tagasi veetsin koos temaga hingamispäeva ja mulle meeldis, kuidas ta rääkis endast, kuidas ta oli pärast kuritegevuse ja uimastitega seotud elu dramaatiliselt Kristusele võidetud. Ta rääkis armastavalt kohalikust adventistist, kes oli koos temaga vanglas Piiblit uurinud, ja oma ristimisest. Ta tundis oma Piiblit hästi. Ta isegi väitis, et tahab saada vaimulikuks. Milline rõõm oli temaga koos olla. Tema karismaatiline isiksus haaras meid kõiki.

Siis see juhtus. Suurepärasel ettekäändel rääkis ta ühelt mu sõbralt paarsada dollarit välja. Peagi tuli välja, et ta oli linnas teinud sama ka mitme teisega, kellele oli selline noor „Issanda kangelane“ muljet avaldanud. Ta arreteeriti üleeile. Täna ootab ta kohtuprotsessi.

Siin on lootustandev noor valeprohvet, siin on hunt lambanahas. Siin on halb puu kurja (halva) viljaga. See kõik on minu jaoks nii eluline. Ja just mina – pärast seda, kui ma olin minevikus paljastanud mitmeid pettureid – olin temast täiesti sisse võetud.

Kas me pole kunagi selliste inimeste eest kaitstud? Jeesuse sõnul mitte. Valeprohvetid on meiega aegade lõpuni.

Kuidas saame end pettuse eest kaitsta? Mitte keerates automaatselt kõrvale kõigist, keda me ei tunne. Selle meetodiga jääksime ilma õnnistustest, mis Jumalal meie jaoks on, ja jääksime ilma õnnistusest aidata hädas olevaid tõelisi kristlasi.

Piibli vastus on: prohvetid tuleb läbi katsuda, samuti need, kes väidavad end olevat kristlased. Me teeme seda, kontrollides nende õpetusi, et näha, kas need on kooskõlas Jumala Sõnaga, ja testides nende elu vilju. Siin on koht, kus mu noor sõber ebaõnnestus.

Tänan Sind, Jumal, et Sa annad meile nii avatud meeled kui ka eristusvõimelise vaimu.