Fraas uus taevas ja uus maa esineb Ilmutusraamatus, täpsemalt Ilmutusraamatu 21:1–5, kus apostel Johannes saab nägemuse tulevikust, kui Jumal viib universumis ellu radikaalse muudatuse. Praegune taevas ja maa kaovad ning Jumal loob uue taeva ja uue maa (Ilm 21:1). Merd, mis sageli sümboliseerib kaost ja eraldatust, ei ole enam (Ilm 21:1) ning Johannes näeb püha linna, uut Jeruusalemma laskumas taevast alla uue maa peale (Ilm 21:2). Uus Jeruusalemm tähistab Jumala elupaika inimeste keskel. See on täiusliku osaduse ja ühenduse linn. Johannese nägemus lubab, et Jumal ise elab inimeste keskel (Ilm 21:3). Ta pühib ära iga pisara ja surma, leina, nutu ning valu ei ole enam (Ilm 21:4). Kõik saab uueks – meie keha, loodud maailm ja suhe Jumalaga (Ilm 21:5). See uuendus täidab Vanas Testamendis ette kuulutatud prohveteeringud (Js 65:17; 66:22).
Uus taevas ja uus maa on fraas, mis pakub usklikele lootust. Pauluse sõnul ei vääri meie praegused kannatused isegi mainimist selle hea ees, mis meid uuel maal ootab (Rm 8:18). Kuulutus uuest taevast ja maast tuletab meile meelde, et me peaksime elama igavikulises perspektiivis, teades, et meie kodakondsus on taevas (Fl 3:20), mitte siin patuses maailmas. Uus taevas ja uus maa tähistavad Jumala lunastusplaani lõppsihtkohta. See on tõotus igavesest rõõmust, täiuslikust osadusest ja Jumala eesmärkide täitumisest. Oodates seda hiilgavat reaalsust, elagem ustavalt, oodates päeva, mil Jumal teeb kõik uueks.
Armuline Jumal, täida meie süda lootuse ja rahuga, sest uuel maal ootab meid täiuslik osadus Sinuga. Aita meil elada igavikulises perspektiivis ja jääda ustavaks, oodates seda imelist päeva, mil Sina teed kõik uueks.
Krõõt Lõbus