Olen pikemat aega püüdnud teha kodust juuretisega rukkileiba. Mitte sellepärast, et poes leiba saada ei oleks, vaid pigem ikka selle erilise leivaküpsetamise lõhna ja värske ahjust võetud sooja leiva pärast. Samuti saab ju lisada oma tehtud leivale just neid maitseid, mis endale meeldivad. Tegelikult ei ole see üldse lihtne protsess, vähemalt minu jaoks ei ole olnud. Tänapäevases maailmas, kus kõike saab kiiresti, on see üks märkimisväärselt aeganõudev tegevus. Kõigepealt tuleb teha eelkergitus, kus peotäis juuretist või haputainast (eelmisest leivaküpsetamisest säilitatud tainas) segatakse sooja vee ja teatud osa jahuga vedelaks taignaks ja jäetakse sooja kohta rätiku alla 8–16 tunniks seisma. Kui eelkergitus on pealt vahune, siis on näha, et juuretis teeb oma tööd korralikult ja saab taigna valmistamise juurde asuda. Tainas vajab veel segamist ja sõtkumist ja seejärel enne ahju panemist vormides paar-kolm tundi kergitamist. Nii et selle töö jaoks peab kannatlikku meelt olema.

Mulle meeldib, et Jeesus kasutas taevastest asjadest rääkides näiteid igapäevasest elust. See tekitab sellise hea tunde, et Jeesus soovib, et me päriselt ka taevastest asjadest aru saaksime, nii palju kui võimalik ja nii palju kui meie päästmiseks vajalik. Jeesuse-aegne juudi rahvas ootas taevariiki kui midagi, mis oleks väliselt väga võimas ja silmatorkav. Jeesus rääkis aga sellest, et taevariik on haputaigna sarnane, mis teeb oma tööd seesmiselt ja võib-olla isegi esialgu märkamatult ja aeglaselt, ometi on selle mõju nähtav ja kõike läbiv ning muutev.

Autor ütleb kirjas heebrealastele (10:36): „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“

Jumal, palun kasvata taevariiki meie südames, et selle mõju võiks muuta meid ja neid, kellega me täna kokku puutume. Me ootame kannatlikult taevariigi ilmsiks saamist oma elus ja tõotuse täitumist Jeesuse tulekul.

Alla Nõmmik