Ühel päeval jäeti meil prügikonteiner tühjendamata. Ootasime ka teise päeva. Juba sain süüdistusi, et ju ma ikka teatasin vale kuupäeva. Ja nii helistasin kolmandal päeval prügiveofirmasse, et asjasse selgust saada. Olin lasknud kurjal end mõjutada ja seega ka pisut ärritunud. Oma küsimusele sain vastuseks, et prügiveograafik muutus. See liikus 23. juulilt 27. juulile. Veel lisas teenindaja, et uus graafik saadeti ka ära. Lõpetasin siis kõne ja uurisin e-kirju. Leidsingi sõnumi, kus oli muudatusest juttu ja lause, et graafik hakkab kehtima augustist. No muidugi ei saanud ma selle ,,valega“ leppida. Olin ju ikka veel ärritatud. Kirjutasin neile vastu, et kahju, et elanikud ei saa prügiveofirmat ise valida, ma vahetaks teenusepakkuja ära. Ja lisasin lõppu palve, et teinekord muutustest ikka ette teatataks. Mulle vastati, et nad ei mõista mu pahameelt. Et graafikumuutus on augustist alates. Mina muidugi vastu, et kuidas augustist, kui muutus oli juba juulis. Palusin teist korda, et enne muutust võiks teade ikka tulla.
Peale seda läksin poodi. Tagasiteel kohtusin ühe oma naabrimemmega, kes alati minuga juttu teeb, kui kohtume. Muidugi ma rääkisin oma prügikastisaagast ja sellest, kui raske mu elu ikka on. Selle peale ütles naabritädi, et ära lase nii väikesel asjal oma suhteid rikkuda. Ja ta kõneles mulle loo, mis mulle vägagi tuttav oli, nii et ma imestasin, kust ta küll seda teab. Lugu oli järgmine: kord kurtis üks inimene Jumalale, et Ta on talle liiga raske risti kanda andnud. „See on nii raske! Ma ei jõua seda kanda,“ kurtis ta. Jumal viis ta seepeale surnuaeda. „Vali nüüd siit rist, mis sulle meeldib.“ Inimene käis ringi, vaatas üht ja katsus teist risti. Lõpuks valis ta ühe väikese risti lapse haualt. Jumal vaatas ja ütles talle: „Aga see ongi sinu rist!“
See pani mind mõtlema. Korraga oli mul häbi, väga häbi. Sest mulle meenus kirjakoht, kus Paulus kirjutab, et Isa ei pane meile suuremat koormat, kui me kanda jõuame. Veelgi enam, ta lisab, et ühes kannatusega valmistab Ta meile ka väljapääsu. Milline armastav Isa meil on!
Sain aru, et tegelikult on minu rist sama väike kui inimesel selles loos. Ja seda ma suudan koos Temaga kanda. Usun, et Jumal juhtis mind selle memmega kokku just õigel ajal.
Aga mis see rist siis on? Meil on elus midagi, mida me ei saa valida. Me ei saa valida aega ja kohta siia ilma sündimiseks. Me ei saa valida vanemaid, kellele sünnime. Rist on meie valikute tagajärjed, meie eksimuste tagajärjed. Aga ka katsumused kitsal teel. Nii kinnitav on teada, et Isa on iga päev meie kõrval. Ta armastab meid nii väga! Aitäh, Isa, selle eest!
Kallis Taevane Isa, aita mul kanda oma risti alandlikkuses ja usus, teades, et Sa ei pane mulle suuremat koormat, kui ma suudan kanda. Anna mulle tarkust ja rahu Sinu teed järgida, isegi kui raskused tunduvad suured.
Margit Kuu