Mõni nädal tagasi leppis üks mees minuga kokku külastuse aja, et ta saaks jagada „uut valgust“. Ta oli muljetavaldav inimene, keda kuulata. Ta oli põhjalikult uurinud Piiblit ja Ellen White’i kirjutisi. Mulle avaldas muljet ka tema siirus, kuigi pidin hiljem järeldama, et ta oli siiralt eksinud.

Mille alusel, võite küsida, tegin ma otsuse, et see mees eksis? Kas siirus ei ole mitte kõige tähtsam? Kas mitte motiiv ei ole kogu Jumala kohtuotsuse aluseks? Ei, ei ole. Ka tõde on oluline. Mul ei ole kahtlust kuradi siiruses, kuid sama kindel olen ka selles, et ta eksib. Doktrinaalne tõde ei ole kõik, kuid Piibel peab seda oluliseks teejuhiks meie elus.

Mu külaline oli tulnud sellega, mida ta uskus Jumala tõe olevat. Selle „tõe“ üks aspekt oli, et jumalikku karistust ei ole selles mõttes, et Jumal tegelikult inimesi hävitab. Kuna Jumal on armastus, on inimelu mis tahes põhjusel hävitamine Tema jaoks liiga raske.

Ma osutasin oma külalisele, et selliste inimeste, nagu Korahi ja Abirami surm Vanas Testamendis oli ilmselgelt Jumala tegu. Vastuseks oli, et sellised Vana Testamendi lood on primitiivsed ja neid ei võeta sõna-sõnalt. Järgmiseks läksin Hananiase ja Safiira järjestikuste surmade juurde Apostlite tegude 5. peatükis. Kuid kuulsin, et see oli ka nende endi valede tegude loomulik tulemus. Jumalal polnud sellega otseselt midagi pistmist. Jumal ei võta kunagi elu, isegi mitte lõpliku täidesaatva karistusena.

Selleks ajaks, kui me lõpetasime, oli mu külaline kõrvaldanud enamuse Vanast Testamendist ja kõik, mis talle Pauluse juures ei meeldinud. Niisiis viitasin lõpuks, et Jeesus ise õpetas kurjade lõplikku hävitamist ilmselt rohkem kui keegi teine Uues Testamendis. Sellele vastas ta, et ta ei nõustu ka kõigi Jeesuse õpetustega.

See mees oli tulnud mu kabinetti, tahtes olla valguse sõnumitooja, kuid selleks ajaks, kui ta lahkus, olin ma jõudnud järeldusele, et ta on hunt lambanahas.