Kas armastust saab käskida? Kas kedagi saab sundida armastama? Minu teada mitte. See lihtsalt ei tööta niimoodi. Ometi on millegipärast just armastuse käsk see, mis on kõikide käskude isa, ülimuslik seadus, mistahes muu käsu kokkuvõte. Milline paradoks. Mida sellises olukorras teha?
Minu meelest annab sellele probleemile inspireeriva vastuse Paulus, kes kirjutab, et olgu teil „ainult võlg üksteist armastada“. Ütleme siis nii, et Paulus näeb lahendusena võlgu olemist. Ta lausa soovitab seda. Kuid ainult ühes asjas: armastuses.
Aga mis see armastuse võlg on? Kirjeldaksin seda järgmiselt: kui keegi on sulle nii palju head teinud, sind nii palju armastanud, sinust hoolinud, et sa sellepärast tunned, et sa mitte kuidagi ei suuda seda heastada või tasuda, siis tekib sul alaline võlguolemise tunne. See on selline tunne, kus sa tahaksid rohkem anda, rohkem teha, rohkem olla kui sulle võimalik. Inimlikult meile selline võlguolemise tunne ei meeldi. Aga kui nüüd Pauluse sõnade üle järele mõelda, siis äkki hakkab meeldima? Miks on hea olla teistele armastuses võlgu? Sest niikaua, kuni me tunneme, et oleme armastuses võlgu oma perekonnale, kogukonnale, kogudusele, sõpradele, Jumalale, tähendab see seda, et meie südames on pidev tänutunne ja igatsus samaga vastata. Sellisel juhul täidame armastuse käsku mitte käsu pärast, vaid armastuse enda pärast. Ja sellest kogetud armastusest motiveerituna tunneme ennast ka heas mõttes võlgu olevat, tänuvõlglastena, olles innukad seda ka teistele edasi andma. Me tahame armastada rohkem, täitsa vabast tahtest.
Kui aga mõelda vastupidiselt: et meie arvates meil kellegi ees armastuse võlga pole ning pigem usume, et ollakse meile võlgu, kasvab meis rahulolematus, isegi uhkus, mitte tänutunne. Meis kasvab saamise ootus, mitte andmise igatsus.
Niisiis, vähemalt ühes asjas on hea võlgu jääda: armastuses. Ja seda sellepärast, et siis saab ka armastuse käsust üks loomulik reaktsioon sellele, mida oleme kogenud. Ja kui tundub, et mitte keegi meid siin maailmas ei armasta, et armastuses võlgu jääda, siis aitab meid selles osas Jumala Poeg ise, kes ütleb: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ Nimelt: Jumal on meid enne armastanud ja Ta armastab meid jätkuvalt. Oleme kõik Talle armastuses võlgu.
Hea taevane Isa, täname Sind lõputu armastuse eest, mida Sa meile pidevalt annad. Aita meil tunda tänuvõlga ja jagada seda armastust vabast tahtest kõigiga meie ümber.
Andres Ploompuu