Vana Testamendi prohvetikuulutused käivad tihtipeale iisraeli rahva kohta ning tegelevad maiste küsimustega: inimeste ustavuse või ustavusetusega, vägevate maailmariikide tõusu ja langusega, Jumala kaitse ja karistusega. Kuid siis murravad need ettekuulutused end ajaloolisest raamistikust välja ja saavad ühtäkki täiesti uue, kosmilise, apokalüptilise mõõtme. Piibliuurijad on välja toonud, et sellist arengut on kõige selgemalt näha prohvet Jesaja raamatus. Jumala tõotused oma rahva eest hoolitseda – peaksid nad jääma Talle ustavaks – muutuvad raamatu edenedes järjest suuremaks ning ühel hetkel on aru saada, et prohvet ei räägi enam siinsest, maisest Iisraelist või rahuriigist, vaid millestki, mis ulatub selle maailma reaalsusest kaugemale. Prohveti pilk on jõudnud sellelt maalt Uuele Maale.
Siioniga on sama lugu. Esialgu näeme Siionit konkreetse geograafilise kohana – mäena või täpsemalt öeldes mägikindlusena, mille Taavet vallutas. Seejärel saab Siionist tervet Jeruusalemma tähistav nimi. Tasapisi hakkavad Vana Testamendi tekstidesse sugenema viited millestki püsivamast ja suuremast kui vaid linnast – Psalm 132 räägib Siionist juba kui Jumala igavesest hingamispaigast, kus Taaveti sugu jääb alatiseks troonile ning mille elanikud on riietatud pääste ja valju hõiskamisega. Tänapäeval Jeruusalemmas templimäel ringi kõndides ei tunneks seda kirjeldust enam äragi – Taaveti troon on juba aastatuhandeid tühi, Jeruusalemmas on rohkem häda ja konflikte kui hõiskamist ja rahu. Laulukirjutaja prohvetlikud sõnad suunavad meid kaugemale sellest, mis on siin ja praegu. Lõpuks tõmbab Heebrea kirja autor kõik prohvetlikud registrid lahti ja kuulutab: „Teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde.“ (Hb 12:22–23) Nüüd on maisest Siionist saanud taevane Jeruusalemm kõigi päästetute ja inglihulkadega. Jumal tõmbab oma järgijate tähelepanu sellelt, mis on maine ja kaduv, sellele, mis on igavene ja püsiv. Ta püüab meie silme ees hoida seda, mis on kadumatu, eesmärki, mille poole me püüdleme.
Kas meie näeme täna kaduva taga vilksamisi kadumatut?
Looja, avarda meie silmad nägema kaduvast ja ajalikust kaugemale, et saaksime keskenduda sellele, mis on igavene ja püsiv. Aita meil elada täna Sinu tõotustes, suunata oma pilgud taevasele Jeruusalemmale ja tõelisele rahule, mida Sa oma rahvale lubad.
Mervi Cederström