Põrgu ei ole meie ajal just eriti populaarne teema. Enamik kristlastest arvab, et teema tõstatamine ei jää hea maitse piiridesse. Aga Jeesusel ei olnud selliseid kõhklusi. Tegelikult võis Tal olla sel teemal rohkem öelda kui ühelgi teisel inimesel Piiblis.

Muidugi, kui mõelda põrgu ajaloole, siis pole raske mõista, miks see õpetus langes ebasoosingusse. Tuleb vaid meenutada keskaegse kiriku õpetust lõpututest piinadest igavesti põlevas tules, et kiiresti tekiks vastumeelsus selle teema vastu. Sellise ebainimliku piinamise kõrval tunduvad isegi Hitler ja Stalin pisisulidena.

Seda pilti silmas pidades ei ole ime, et Ellen White kirjutas: „Inimmõistus ei suuda kokku arvata seda halba, mida on korda saatnud eksiõpetus igavesest piinast. .... Kohutavad ettekujutused Jumalast, mida kuulutatakse kantslitest üle maailma, on muutnud tuhanded, jah, miljonid inimesed skeptikuiks ja uskmatuiks.“ (Suur võitlus, 402, orig 536).

Siiski ei tohiks valeõpetus mingil teemal viia selleni, et heidame tõe selles küsimuses kõrvale. Tõsiasi on see, et Jumal on armastus, ja kõik, kes lõpuks Tema igaveses kuningriigis on, elavad selle põhimõtte järgi. Kuid ta ei sunni kedagi olema armastav.

Selle tulemusena on Jumal sunnitud tegema otsuse. Ta kas laseb patustel lõputus vaevas edasi elada või lõpetab halastavalt häda ja viletsuse, mille nad on ise valinud. Muid valikuid ei ole. Jumal valib viimase.

Kuid patu palk on surm, mitte surematus põrgus (Rm 6:23). Nii ütleb Ilmutuse 20:9 selgelt, et taevast langeb tuli ja sööb (hävitab) nad [õelad] ära. Selle tulemus on igavene. „…kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära.“ (Ml 3:19). Seega, nii kummaline kui see ka ei tundu, ilmutab Jumal oma halastust isegi õelate lõpliku hävitamisega.

Alternatiiviks põrgule on muidugi taevas. Jumal tahab, et kõik, kes on kord õnnelikud taevas olemise pärast, sinna ka saaksid.