Halleluuja! See on üks nendest erakordsetest heebreakeelsetest sõnadest, mis on omaks võetud muutmata kujul pea kõikides keeltes üle kogu maailma ning on leidnud kasutust paljudes lauludes, luuletustes, ka jutlustes ning Jumalat kiitvas ülistuses. Nii ka eesti keeles. Kuid kas teame selle sõna tähendusrikast lugu?

Halleluuja koosneb heebrea keeles kahest sõnast: hallelu ja Yah. Esimene neist tuleb tegusõnast halal, mis tähendab ka ‘särama, valgust esile tooma, ülistama, kiitma, uhkustama’. Ja siinkohal vahemärkus keelehuvilistele: hallelu (הַלְלוּ) on verbi maskuliinne mitmuse käskiv vorm, mida tuleks seetõttu tõlkida kui käsku: te peate kiitma ehk kiitke. Ja kiitke siis keda? Halleluuja teine pool ehk Yah tuleb muidugi Jahve lühendatud nimest, mida meie Piiblis tõlgitakse Issandaks. Seega kujutab halleluuja endast otsest üleskutset kiita Issandat. See üleskutse on esitatud meile mitte ainsuses, vaid mitmuses: ülistage Issandat!

Halleluuja tundub seega täitvat üksnes lihtsat funktsiooni: kutset kiita ja ülistada Issandat. Kuid Piibli tekstide põhjalikumal uurimisel ilmneb ka teine, sügavam tähendus. Tundub, et see leiab sageli kasutust seoses mõtisklustega elust ja elu kaduvusest ning igavese elu lootusest ja Jumala riigi tulevasest auhiilgusest ehk olulistest teemadest iga elava hinge jaoks, kogu loodu jaoks. Elu ja surma konteksti silmas pidades kirjutab näiteks Psalmist: „Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!“

Uues Testamendis esineb halleluuja aga ainult Ilmutusraamatus ja ühes konkreetses kontekstis: võidurõõm taevas ja Talle pulmad. Näiteks, kui meie hüüame vabariigi aastapäeval ühest suust „elagu Eesti vabariik“, mis on eestlaste ühine armastuse väljendus meie maa ja rahva suhtes, siis halleluuja on uhkuse, erilise sära ja rõõmuga toodud kõigi kristlaste ühine kiitus ja tunnustus Jumala kuningriigile, nagu on see väljendatud Ilm 19:6, kus halleluuja kõlab Piibli lehekülgedel viimast korda: „Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas: „Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana!““

Niisiis, halleluuja ei ole pelgalt liturgiline käsk, nagu eelmäng millelegi ülevoolavale. See on oluline harjutus, mis õpetab meid üheskoos väljendama oma usku Kõigeväelise valitsemisse. Kui me ütleme halleluuja, siis ütleme koos sellega: „Elagu Jumala Kuningriik!“

Issand, õpime südamest mõistma ja kasutama sõna halleluuja, mis kutsub meid üles kiitma Sinu nime. Kandku Sinu kuningriik meie elus palju vilja.

Andres Ploompuu