Psalmis 22 on Taavet kirjutanud viisile „Koiduaegne emahirv“ sõnad, mis vormivad üheks lauluks läbi inimajaloo kajava kontrasti. Selle kontrasti all kõmiseb galaktikatetagune küsimus: kas Jumal on kiitust väärt? Kas Jumal väärib seda, et me Ta heaks kuulutame? Et kogu universum Ta õigeks arvab? Ta trooni ja krooni tunnistab?

Just sellisel taustal elab Taavet oma lugu Jumalaga. Vaatab enda ümber ja jääb hätta Jumala kiiduväärsuse viljade leidmisega oma elus. Ta on oma hea maine kaotanud, vaenlased on ukse ees, tingimused on teinud temast naerualuse, olukorrad on ka ta teoloogia avalikult narri seisu pannud (s 7–9). Vähe sellest – meeleheite haare ulatub välistest teguritest sügavamale. Kõige selle sees ei kuule Taavet Jumala häält: „Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.“ (s 3) Pilt, mille Taavet oma elu ja hinge seisukorrast maalib, on laastavalt sünge.

Ja ometi... „Ja ometi,“ torkab Taavet omaenda ahastushüüule vahele, „oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.“ Jumal, mida ma pean tegema, kui teooria ja reaalsus ei lähe kuidagi kokku? Kui see, mida ma olen otsustanud oma hinges tõeks pidada, ei leia praktikas hetkel mingit kinnitust? Kui mu maailmavaateline idealism elu tõsiasjade valgel peaaegu iroonilisena tundub? Kuidas saab olla, et see, kelle trooniks on terve rahva lauluraamat – kelle krooni-väärilisust kinnitavad lood, mis on andnud põlvkonnale põlvkonna otsa põhjust Jumalat heaks ja õigeks kiita – see Püha on minu maha jätnud?

Ja ometi on seesama kibedamaiguline vastandus samas Taavetile ka julgustuseks: mu lauluraamat tunnistab sellest, et keegi kuskil kunagi koges omal nahal Jumala ülistusväärsust ja see tuli kiidulauluna välja. Kui keegi kuskil kunagi koges, ehk leian minagi jaksu oma surmavarju orust Jumalaga koos läbi rühkida, ehk saan minagi ühel päeval eleegiate kõrvale ka rõõmsamaid viise looma.

– Sa vastasid mulle! (s 22)

Ja nii sepistabki Taavet laulu teises pooles oma osa Jumala troonist: „Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind. /.../ Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses.“ (s 23 ja 26) Just nagu meeleheiteski, ei hoia Taavet end kiituses tagasi – kõik Jumala ette. Kõik koguduse ette. Ta teab, et tema kiituslaulul on koht selles lauluraamatus, mille viise järgmised põlvkonnad ümisevad ja mille sõnade toel nad Jumala headuse konkreetsuse külge klammerduvad. Võibolla tunneb ta silmapilguks kõhus eelaimduse jonksatust – justkui kajaks selle laulu sõnad pikemalt ja kaugemalegi kui mitmed teised, mis ta sulest kirja on saanud –, kuid vaevalt Taavet päriselt ette kujutab, et ühel õhtul võtab üks punt mehi sellest lauluraamatust ülemises toas laulda. Ning et kui nad kiituslaulu on laulnud, lähevad nad välja Õlimäele (Mt 26 ja Mk 14). Või et vaid päeva jagu hiljem valib Jumal ise keset oma headuse ilmselgeks tegemise projekti tipphetke just seda laulu tsiteerida – kontrastiks, julgustuseks ja tõotuseks.

Eks sina tea, kumba otsa 22. psalmist sinu süda täna laulab. Kui esimest otsa, naaldu neile kiituslauludele, mille teised enne sind on kirja pannud, ja jää vapraks – Ta vastab sulle! Kui su hing aga lõõritab kiituslaulu, lase ta paneb selle kirja, hõiskab seda keset kogudust ja väljaski – lisab julgelt sellesse laulikusse, millest Jumal endale rõõmuga trooni on teinud.

Jumal, kui mu hing on täis valu ja ma ei kuule Sinu vastust, aita mul ikka Sind kiita, sest Sina oled püha ja väärid kiitust. Aita mul uskuda, et nagu Sa vastasid Taavetile, vastad Sa ka mulle ja täidad mu elu oma headuse ja armuga.

Kärt Lazić