„Head usuvõitlemist!“ – „Head usuvõitlemist, armas õde!“

Need sõnad kõlasid 17-aastase Maria meelest kohatuna. Ta oli olnud Paides esimese Saksamaalt tulnud adventtõe kuulutaja tõlgiks, väike pink jalge all, et üle puldi paistaks. Ta oli selle tõe vastu võtnud ja ka ristitud. Aga koguduse liikmeks saamiseks pidi ta tooma oma kirikukirjad ära Paide Püha Risti kirikust, kus ta oli hingekirjas, sest ta oli seal lapsena ristitud. Oli alles tsaariaeg ja seadusega oli keelatud uuesti ristida nooremaid kui 18-aastaseid. Nii küsis õpetaja temalt kohe karmilt: „Kas sa oled nende juures ristitud?“ Kui vastus oli jaatav, käratas: „Kelle lubaga*?“ (Ta soovis selle inimese üles anda kui seadusest üleastuja.) Aga Maria vastas südilt: „Kõigekõrgema Jumala lubaga!“ Sellepeale õpetaja vihastas: „Ma küsin sinult: „Mis värvi see laud siin on?“ Aga sina vastad: „Taevas on sinine.““ Kuid andis paberid siiski kätte.

See oli olnud võitlus usu nimel. Ja nüüd, kui kõik oli lahendatud ja ta adventkoguduse liikmeks vastu võeti, soovisid kõik talle head usuvõitlemist… Kas võitlemised ei olnud siis ära võideldud?!

Aastakümneid hiljem jutustas vanaema Maria seda lugu meile, oma lapselastele, ja õpetas, et tegelikult ongi terve elu usuvõitlus – kuigi ta tollal sellest veel aru ei saanud –, see on kogu elu kestev võitlus jääda usus kindlaks ja teha kõike usus Jeesusesse, Teda usaldada ja järgida.

Head usuvõitlemist!

Armas Taevane Isa, anna mulle jõudu ja tarkust võidelda head usuvõitlust kogu oma elu. Aita mul jääda Sulle kindlaks ja usaldada Sind igas olukorras, sest Sina oled minu teejuht ja päästja.

Edna Tuvi

* Tollane kõneviis.