Ma olen usklik ja elan usuelu. Või vähemalt tean, et tuleb usuelu elada. Mõnikord õnnestub mul rohkem uskuda ja mõningaid asju ongi kergem uskuda. Mõnikord aga tõden, et mul pole piisavalt usku. Kui paljud asjad minu elus sõltuvad minu usust ja tunnen sageli, et minu usk on nii nõrk, kuidas ma siis oma uskliku eluga hakkama saan? Kas mina olen see nõrk lüli, kus Jumala plaan vahel katkeb? Seda ma ju ei taha, aga kus on lahendus?

Ma kas usun või kahtlen. Keegi on öelnud, et kahtlus näeb takistusi teel, aga usk näeb teed. Kuidas siis näha teed? Kust leida piisav „hulk“ usku?

Ühel päeval leidsin ma nendele küsimustele vastuse. „Usk tähendab vaatamist Jumala silmadega, kahtlus vaatamist meie silmadega,“ on keegi öelnud. Paulus kirjutab tänases tekstis, et ta „elab Jumala Poja usu läbi“. Mitte üksnes usus Jumala Pojasse, nagu eestikeelne Piibel kirjutab, vaid Jumala Poja usu läbi. Ta saab vaadata olukordadele Jumala Poja silmadega, sest ta on Jeesuse vastu võtnud ja Jeesus elab Tema südames ja usub Tema südames.

Jeesus tahab elada ka minu ja sinu südames. Minu nõder usk asendub siis Tema usuga, sellise usuga, mis pidas vastu kõige julmemas võitluses kurjuse jõududega, kui Ta kõigi meie patte kandes ristiteed kõndis, kõrvus kajamas Tema armastatud rahva pilkehüüded. See usk pidas vastu, kuigi meie patu enda peale võtmine katkestas sideme Tema ja Isa vahel.

„Usk teeb kõik asjad võimalikuks, armastus teeb kõik asjad kergeks,“ ütles Dwight Moody. Kui sa palud täna Jeesusel tulla ja elada sinus, siis saad need mõlemad – Jeesuse usu ja Jeesuse armastuse.

Issand Jeesus, täida meid oma usu ja armastusega, et saaksime vaadata elu olukordadele Sinu silmadega ja mitte oma nõrkusest lähtuvalt. Aita meil usaldada, et Sinu tugev usk ja armastus toovad meie teele valgust ning annavad meelerahu ja kindluse.

Eha Lobjakas