Tänapäeval me ei näe, et keegi meie kultuuris kannaks riideid, mille hõlmadel paistaksid tutid. Samas näeme väga palju inimesi, kes püüavad välja paista erinevate ornamentidega, kaunistustega või kogu keha katvate tätoveeringutega. Inimesed vajavad sageli füüsilisi nähtavaid meeldetuletusi, millel on ka vaimne tähendus.

Põhimõtteliselt on kõikidel religioonidel välised riietumis-, kaunistus- või ikonograafilised vormid, mille eesmärgiks on eneseidentiteedi, oma usu rõhutamine. Mõnikord samastavad sellised välised märgid meid teistega, näiteks teatud geograafilises piirkonnas.

Iisraeli lastega seoses kehtis sama põhimõte: nad pidid eristuma teistest, samas olid hõlmatutid neile ka meelespidamiseks. Need olid neile visuaalne abivahend, mis aitas pidada meeles kuuletumist kõikidele Jumala käskudele. Heebreakeelne sõna hõlmatuti kohta on tsitsit, mis tähendab ‘õis’ või ‘õitsema’. Võibolla oli see tutt lille- või kroonlehe kujuline, mis võis sümboliseerida ka lepingusidemeid oma Issandaga.

Hõlmatuttide sinine nöör või lõng oli oma sümboolses tähenduses märkimisväärne, kuna see oli sama värv, mida kasutati maises pühamus ja preestrite riietuses. Tuttide kandmine rõhutas samuti, et iga iisraellane kuulus preestrite kuningriiki, neil olid kindlad eesõigused ja kohustused. Nad ei pidanud teenima oma lihalikke ihasid ega jäljendama end ümbritsevaid ebajumalakummardajaid, vaid jääma eraldiseisvaks rahvaks, et kõik, kes neid nägid, võiksid öelda: need on need, kelle Jumal tõi Egiptusemaalt välja ja kes hoiavad alal Jumala käske.

Meid kutsutakse ostma „valgeid rõivaid, et end nendega riietada“ (Ilm 3:18). Need riided on Jeesuse Kristuse õigus, mis katab meie patususe ja toob meie ellu õiged teod.

Issand, aita meil pidada meeles Sinu käske ja elada oma elu vastavalt Sinu tahtele, nagu iisraellased kandsid hõlmatutte meeldetuletuseks. Anna meile jõudu ja tarkust, et kandes Kristuse õiguse valgeid rõivaid, elaksime puhtalt ja teeniksime ustavalt Sind.

David Nõmmik