Jeesus rääkis tähendamissõna kadunud drahmirahast (Lk 15:8–10) ja see drahmiraha ei teadnud oma kadumisest midagi. Omanik teadis, et tema raha on kadunud. Samuti on inimestega. Loomise ja lunastuse kaudu kuulume me Jumalale ja Tema teab, kui me Tema käest ära kaome. Tema ei pilla meid kuhugi hooletusest ega unusta ära, kuhu Ta meid pani, aga valikuvabaduse tõttu, mis meile on antud, on meile antud kaduma minemise võimalus.

Drahmiraha oli seal samas põrandal ja meie võime isegi Tema kojas kadunud olla, ilma et me sellest midagi teaksime. Nii juhtus Jesajaga, kes sai oma kadunu-seisundist teada siis, kui tema silmad nägid Kuningat, vägede Issandat. Kas meie silmad võivad ka Issandat näha? Paulus kirjutab galaatlastele, et Kristus oli nende silmade ette joonistatud ristilööduna (3:1), ja palus efeslaste pärast, et Jumal valgustaks nende südame silmi (Ef 1:18). Kui me näeme Jumalat Tema Sõnas, kellegi kuulutuse või mõne kogemuse kaudu, saame meiegi teadlikuks, et oleme kadunud. Kui me näeme oma südant, motiive ja mõtteid Jumala headuse ja puhtuse valguses, siis teame, et ilma Jumala sekkumiseta läheme hukka. Jumal aga on sekkunud ja kõigi kadunute leidmiseks oma Poja meie asemel surema saatnud.

Jeesuse tähendamissõnas oli leitud drahmiraha võrdkuju meelt parandanud inimesest ja kui meie täna aru saame, mida Jumal meie otsimiseks ja leidmiseks on teinud, siis me ei kipu Tema peopesast enam ära, sest haavad Jeesuse kätes räägivad kadunute leidmise teest.

Keegi on kirjutanud mõtte, mis sobib meie igapäevase, ka tänase rännaku puhuks: kuni sa näed risti, seni tead, et sa pole teed kaotanud! Sel teel ei kõnni sa üksi ja see tee viib teiste kadunute juurde, kes tahavad ka Jeesust näha, ehkki nad seda ise ei teagi. Oma südame silmadega võid neid märgata.

Armas Jumal, aita meil näha oma seisundit Sinu valguses ja pöörduda tagasi Sinu juurde, kui oleme eksinud ja kadunud. Aitäh Sulle, et oled saatnud oma Poja meid otsima ja päästma; anna meile jõudu ja tarkust püsida Sinu lähedal.

Eha Lobjakas