Kes meist pole mitte kunagi vihastanud? Viha on loomulik osa inimese emotsioonide paletist. Siiski tuleb vihasse suhtuda erinevalt, sest nii nagu on inimese organismis hea kolesterool ja halb kolesterool, võime ka viha klassifitseerida heaks ja halvaks. On viha, mis on õiglane meelepaha ülekohtu vastu, ja on viha, mis otsekui plahvatab ja hävitab enda ümber või kannab endas andestamatust ja kättemaksuiha.

Kuigi vahel öeldakse mõnes situatsioonis, et inimene oli püha viha täis, tuleb viimast mõista siiski ülekantud tähenduses. Kuna inimene on patust mõjutatud või orjastatud, siis inimese viha ei ole püha viha. Küll aga võime seda väljendit kasutada Jumala kohta, nagu seda Pühakirjas on tehtud: „Sest sa ei tohi kummardada teist jumalat, sellepärast et Issanda nimeks on „Püha viha“!“ (2Ms 34:14)

Mille poolest erineb püha Jumala püha viha patuse inimese vihast? Jumala kohta võime öelda, et Tema viha esindab alati õiglast meelepaha, siirast leppimatust kurjuse ja patuga. Samas jääb Jumal alati leebeks ja armastavaks, Temas pole kunagi soovi inimesele halvas mõttes kohta kätte näidata.

Parim näide pühast vihast on lugu sellest, kuidas Jeesus puhastas Jeruusalemma templi. Need juudi vaimulikud juhid, kes vastutasid templiteenistuse eest, olid minetanud vaimulikkuse, mida tempel pidi endas kätkema. Tempel oli muudetud suureks kaubitsemise ja kasu lõikamise kohaks. Ohvriloomade müügist ja templiraha vahetamisest oli saanud röövellik kasumiallikas. Koht, kus inimesed oleksid saanud vaikuses palvetada, et oma Jumalaga südames vestelda, oli muudetud kärarikkaks laadaplatsiks.

Jeesus ajas loomad isetehtud piitsaga templist välja ja lükkas ümber rahavahetajate lauad, väljendades sellega toimuva suhtes Jumala meelepaha. Lõppes kaubitsemisega seotud kära ja tempel muutus hetkeks taas vaikseks palvepaigaks. Jüngritele tuli seda pilti vaadates meelde prohveti öeldu: „Püha viha sinu koja pärast sööb mind ära!“ (Jh 2:17; 1968. a tõlge, vrd Ps 69:10)

Sellele järgnes aga lahutamatult püha viha teine pool – „Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.“ (Mt 21:14) Jeesus andis Pühakojale tagasi selle algse tähenduse ning näitas, et Jumala õiglusega kaasneb alati arm ja halastus. Jumala püha viha lõplik eesmärk pole mitte haiget teha, vaid valu leevendada ja ära võtta ning teha inimest paremaks – õiglasemaks ja armastavamaks, tervemaks ja õnnelikumaks.

Issand, aita meil mitte karta Sinu püha viha, sest selle kaudu õpetad Sa meile õiglust ning oma halastust ja armulikkust!

Rein Kalmus