Kuigi oleme pastorirolliga juba ammu harjunud, tasub meenutada, et Piiblis ei ole sõna pastor. Kohaliku piirkonna pastori roll seitsmenda päeva adventistide koguduses tekkis alles 20. sajandi alguses. Enne seda klassikalist arusaama pastoraalsest tööst ei olnud, sest varase seitsmenda päeva adventkoguduse juhid püüdsid vältida sarnasust nende kogudustega, kust nad ise pärit olid. Kuid 20. sajandi alguseks oli jõutud arusaamani, et kiiresti tekkivad uued kogudused vajavad hoolekannet. Sellele vajadusele pidi lähenema organiseeritult ja suunama kohalikesse kogudustesse pastoreid.

Alates aastast 1879 hakati peakonverentsi otsusega korjama kümnist koguduseliikmete sissetulekust. Finantsiline toetus oli vajalik, et pastorid võiksid minna julgemalt uutesse kohtadesse uusi kogudusi rajama. Külastamisi tehti ka, aga võrreldes tänapäeval levinud mudeliga, kus külastatakse koguduseliikmeid, külastati evangeelse eesmärgiga pigem neid, kes ei kuulunud kogudusse. Koguduseliikmeid külastati samuti, aga olukordades, kui nad olid haiged või vajasid erilist hoolekannet. Peamiselt tegelesid pastorid evangelismiga ja koguduste rajamisega nendes piirkondades, kus adventkogudust veel ei olnud. Organisatsiooni laienemine ja liikmete arvu kasv tõid kaasa vältimatu muutuse. Palgaliste tegijate fookus liikus noorte kristlaste eest hoolitsemisele, nende ettevalmistamisele misjonitööks.

Pastoraalset tööd kirjeldavates piiblitekstides on tihti kasutatud kirjakohta Johannesse evangeeliumist: „Sööda mu tallesid“, „Hoia mu lambaid kui karjane“, „Sööda mu lambaid“ (Jh 21:15–17). Kas neid sõnu saab mõista kui Jumala poolt antud pastoraalse töö lühikirjeldust?

Otsides kreekakeelsele tekstile otsetõlget, leiame, et tekstis kasutatud sõnadel on ka alternatiivne tähendus. Ja seda teksti võib tõlkida ka niimoodi: „Ole mu tallekestele toeks“, „Rahusta mu lambaid“, „Karjata mu tallekesi“.

Klassikalises Eesti piiblitõlkes iseloomustatakse lambaid kui täiesti abituid, keda tuleb pidevalt toita ja hoida. Alternatiivses tõlkes võib näha, et nad on piisavalt iseseisvad, kuid neid tuleb toetada, julgustada ja suunata. Seetõttu, isegi kui võtta Peetrusele öeldud sõnu kui pastoraalse teenimise kehtivat iseloomustust, on vaja otsida nende sõnade algset tähendust, mille Jeesus neisse pani.

Koguduse varasemate aastate ajalugu uurides leian, et kiire kasvu põhjuseks võis olla mitte ainult 1844. aasta vaimne kriis, värske adventkoguduse rajamine, Jumala eriline juhtimine ja õnnistus, vaid ka Jumala töötegijate pidev keskendumine evangeeliumi sõnumi levitamisele ja selle sõnumi jagamine seal, kus adventkogudus veel esindatud ei olnud.

Ma usun, et ka täna ootab Jumal oma tasustatud töötegijatelt pühendumist misjonitööle. Pastor, kes on läbinud nõuetekohase akadeemilise koolituse ja karastunud praktilises teenistuses, võib olla ideaalne evangelist. Kuid ka koguduseliikmed peavad olema iseseisvamad ja algatusvõimelisemad, võimaldades pastoritel täielikult pühenduda uutele väljakutsetele. Olgu Jumal meile kõigile tarkuse andjaks ja aidaku meid levitada Tema head sõnumit Jeesusest, meie Päästjast.

Armas Jumal, me täname Sind kõigi pastorite ja töötegijate eest, kes pühenduvad evangeeliumi levitamisele ja koguduse teenimisele. Anna neile tarkust ja jõudu juhatada, toetada ja julgustada Sinu rahvast ning levitada Sinu sõnumit.

Aleksandr Tsugai