Selle tekstiga lõpeb kolmanda ingli sõnum ja fraas „Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas!“ viitab sellele, et paljud Kristuse järgijad surevad oma usu ja ustavuse tõttu Jumalale. Kas ei ole see traagiline, kohutav, ebaõiglane nende suhtes, kes peavad oma veendumuste tõttu surema? Samas, selle salmi teine osa kirjeldab nende surma kui puhkust, „et nad võivad hingata oma vaevadest“. Huvitav on see, et nende hingamine Issandas on suureks kontrastiks nendele, kes kummardasid metsalist ja tema kuju (Ilm 14:11), sest nende kohta on kirjutatud: „Ja neil… ei ole hingamist päeval ega ööl.“
Teame ju oma kogemusest, et puhkus on eriti magus pärast kurnavat, rasket tööd. Mis tööd tegid siis nemad, kes võisid hingata oma vaevadest? Viimane osa tekstist ütleb: „…sest nende teod lähevad nendega kaasa.“ Tundub, et see on sama hingamine, mida lubatakse viienda pitseri stseenis altari all olevatele märtritele, kes surid „Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli“ (Ilm 6:9).
See viitab sellele, et teod on seotud nende pühendumisega evangeeliumi kuulutamisele ja tunnistamisele, mille nimel nad kannatasid raskusi ja tagakiusamist kuni surmani. Nad puhkavad oma vaevadest, kuid nende teod järgnevad neile. Ilmselgelt on siin viide ka ülejäägile, kes „hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilm 14:12). Nende kannatlikkus ja vastupidav vaim jääb mõneks ajaks puhkama, aga Jumala valvsa hoole alla, kuni ülestõusmiseni Kristuse aulisel tulekul. Seepärast kutsutakse meid olema „kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:58).
Usk Kristusesse kui Päästjasse on evangeeliumi tuum. Ja see on ka kolmanda ingli sõnumis. Täielik usaldus Jeesuse vastu annab meie usule õige kvaliteedi. Usk näeb Kristust sellisena, nagu Ta on – patuse inimese ainsa lootusena.
Jumal, aita meil jääda kindlaks ja ustavaks Sinu Sõnale, isegi raskustes ja kannatustes. Anna meile kindel teadmine, et meie vaev ei ole asjata. Anna meile jõudu ja usku puhata Sinu rahus, kuni Sa meid oma kirkuses ülendad.
David Nõmmik