Meie Isa palve on ilmselt üks neist palvetest, mida kristlik maailm kõige paremini tunneb ja ka palub. Osana kristlikust kasvatusest õpetatakse lapsi seda palvet pähe õppima ning see on saanud osaks paljudest kristlikest tseremooniatest ja talitustest.
Algselt oli Meie Isa palve vastuseks Jeesuse jüngrite soovile „Õpeta meid palvetama!“. Jeesus esitas selle näidispalvena ja kasutas seda ka oma pikimas jutluses, mis on talletatud Matteuse evangeeliumisse – Mäejutluses.
Palve on olemuselt vestlus Jumalaga, milles inimene on rohkem rääkija rollis (Jumal räägib enam siis, kui inimene loeb Pühakirja). Millest me räägime? Mida me palume? Jeesus näitas, mis võiksid olla meie palve teemad ning millises prioriteetses järjekorras need peaksid olema. Peab tunnistama, et väga sageli on inimene enesekeskne, alustades palvet kohe enda murede ja vajadustega. Jeesus õpetas, et esmane, millega tuleks alustada, peaks olema suhe Jumalaga ning sellest tulenev Jumala au, pühaduse, headuse, armu, halastuse ja armastuse ülistus.
Teisele kohale asetas Jeesus inimese enda vajadused. Siingi on huvitav gradatsioon. Jeesus alustab igapäevasest leivast – inimese füüsilistest põhivajadustest. See sobib hästi kokku psühholoogias tuntud Maslow’ püramiidi vajaduste hierarhiaga, mis sõnastab, et „hierarhia kõrgemate astmeteni jõudmiseks peavad kõik alamad vajadused olema rahuldatud“ (Vikipeedia). Seega, tühi kõht ja külmavärinad ei soosi kõrgemate vaimsete ja vaimulike väärtustega tegelemist.
Seejärel tuleb näidispalves suhted kaasinimesega. Rahu Jumalaga peaks alati kaasa tooma ka rahu kaasinimestega – sõbralikkuse, heatahtlikkuse ja armulisuse. „Issand, aita mul andestada nii, nagu Sina mulle oled andestanud!“
Huvitaval kombel on Jeesuse õpetatud palves viimasel kohal võitlus kiusatuste ja patuga. Me oleme sellest sageli teinud kõige olulisema asja enda ja kaasinimeste jaoks. Jeesus on asetanud selle aga viimasele kohale. Miks? Siingi on tegemist teatud psühholoogilise mõjuga: kui me pidevalt mõtleme oma ja kaasinimeste pattudele, siis me ei ole oma võitlustes edukad. Halva hoidmine oma silme ees mõjutab meid kalduma halva poole, mitte sellest eemale. Kui täidame oma maailma positiivsega, mida saame ammutada Jumala käest, siis teeb Püha Vaim seda, mida me ise ei suuda – võidab meis kurja ära heaga. Olgu siis Jeesus Kristuse headusest ja armastusest mõtlemine, rääkimine ja selle järgi tegutsemine alati meie prioriteediks nr üks!
Issand, õpeta meid palvetama selle eeskuju järele, mille Jeesus seadis Meie Isa palves oma järelkäijate silme ette!
Rein Kalmus