Liiga sageli on Pühakirjas ja ka elus märgata sellist ustavust, mis pole taevalikku päritolu. Jumala teed tahetakse käia ilma Jumalata. Kui Jeesus kõneles viimsest kohtupäevast ja inimeste jaotamisest sel päeval Jumala poolt, siis on märgatav ja tähelepanuväärne tõsiasi, et nii positiivsed kui negatiivsed otsused tulevad otsekui ootamatult. Ometi on need inimesed olnud tuttavad kriteeriumidega, mille alusel otsused tehakse. Ilmselt on olnud segavaid tegureid.

Üks peamisi eksitavaid tegureid on ühiskondlik arvamus. Kui Jeesus sõitles varisere silmakirjalikkuse pärast, siis Ta rõhutas, et nood teevad kõike ainult inimeste lugupidamise saavutamiseks. On kirjutatud aga, et „inimeste kartmine paneb püüdepaela“. Miks see nii on? Esiteks sellepärast, et inimeste arvamised on üsna muutlikud. Teiseks näevad inimesed ikka enamasti enda vaatevinklist, mitte Jumala omast lähtudes. Kohut aga ei mõista inimesed, vaid Jumal oma muutmatu käsu- ja ohvriseaduse alusel. Käsk – selle rikkumine meie loomuse tõttu – tunnistab inimese käsuandja ees süüdlaseks, aga Jeesuse ohver annab eksimused andeks ja armastuse apostli Johannese sõnul „puhastab meid kõigest ülekohtust“. Need, kes aga soovivad inimeste austust, püüavad end ise puhastada ja ka au enesele saada. Näiliselt on nad Jumala poolel ja püüavad täita Jumala korraldusi, aga nende südames pole armastust Jumala vastu. „Nende suus oled sa ligi, aga nende neerudest kaugel.“ Nad ei ole avanud oma südant Jumala Vaimule, aga tihti on nad saavutanud edu valdkondades, mis toob inimeste lugupidamise.

Kui nardisalviga võidmise päeval oleks kohtumõistjaiks olnud Jeesuse jüngrid, siis oleks Juudas õigeks ja Maarja Magdaleena süüdi mõistetud. Ometi olid jüngrid käinud Jeesusega juba mitu aastat ja nad polnud ikka veel suurt midagi taibanud. Maarja Magdaleena aga tunnetas Jeesuse olemuse üsna kohe ära, kuigi Jeesus pidi temast veel seitse kurja vaimu välja ajama. Kohutaval kombel on üsna tõenäoline, et ka Juudas tunnetas tõde Jeesusest ehk veel paremini ja kindlasti konkreetsemalt kui Maarja Magdaleena, aga tema süda polnud avatud armastusele, vaid omakasule. Piibel aga ütleb, et armastus ei otsi omakasu. Maarja Magdaleena ei otsinud omakasu. Ta andis oma viimse varanduse kallile Issandale. Tema oli hea ja ustav sulane, kuigi inimesed oma rõhuvas enamuses pidasid just teda ustavusetuks ja Juudast ustavaks. Deklaratiivselt muretses just Juudas vaeste eest. Tegelikkuses aga oli ta ahnusest tulvil. Ei, ta ei taotlenud suuri rikkusi. Kaugel sellest. Ülempreestrite käest oleks ta ka suurema summa võinud välja tingida, aga ta oli rahul orja hinnaga. Juudas lootis viimase minutini, et Jeesusest tuleb maapealne valitseja ja tema ise saab valitsuse laekahoidja koha, aga tema lootus ei täitunud. Temasuguste lootus ei saagi täituda, sest Jumal valitseb ja ütleb kord oma ustavaile, kelle ustavus on olnud Jumalast, et „tulge ja pärige kuningriik“.

Issand, anna meile tõelist ustavust, mis tuleb ainult Sinult, ja täida meie süda armastusega, et võiksime elada ja tegutseda Sinu tõelises valguses, mitte inimeste kiitust otsides. Aidaku Sinu Vaim meil käia Sinu teedel, et võiksime pärida Sinu kuningriigi ja olla õiged Sinu ees.

Jaanus Riimets