Võib tunduda kummalisena, et jutlus, mis algas nii paljude õndsakskiitmiste ja lootusega, lõppeb ühe kohtustseeniga teise järel. Oletan, et see kohtupidamine ei olnud Jeesuse lemmikteema, kuid ega Ta tulnudki maa peale rääkima ainult sellest, mis Talle kõige rohkem meeldis. Vastupidi, Ta tuli, et anda meile sõnum, mida meie patuste inimestena peame kõige rohkem kuulma.
Ja kuigi me vajame suuri lootuseannuseid, tuleb meid ka äratada; me vajame äikese- ja välgusõnumeid, mis paiskavad meid reaalsusse; me vajame kohtumõistmise sõnumeid. Seega ei tohiks meile olla väga üllatav, et üsna suur osa Uuest Testamendist on pühendatud hoiatustele. Mäejutluse kolmanda peatüki viimane pool on üks kohtustseenide ja hoiatuste rodu.
Loodetavasti äratavad need hoiatused meid üles ja saadavad õndsakskiitmiste juurde, vaimust vaesed, tasased, näljas ja janus Jumala õiguse järele.
Jeesus teab meie kiusatusi. Ta teab, et meile meeldib ilusaid jutlusi kuulata. Aga Ta teab ka, et me ei vii neid alati ellu. Mäejutluse viimastes stseenides ütleb Ta meile ühemõtteliselt, et omada elu tähendab käia Tema teedel, elada Tema põhimõtete järgi, millest Ta rääkis mäejutluses.
Ta ütleb meile, et elu seisneb valimises kuningriikide, isade ja põhimõtete vahel ja valimises need põhimõtted ellu rakendada. See on, mis määrab, kus veedame igaviku.
Jeesus tahab, et me leiaksime elu, mitte surma. Ta kõneles oma südamepõhjast. Oled sa Teda kuulda võtnud?