Kõik religiooni õpetajad, olgu nad siis ilmikud või vaimulikud, tuleb panna Jumala Sõna proovile. Me peame kuulama, mõlemad kõrvad lahti, mida räägitakse ja mida ei räägita.

Enamik meist suudab ketserlust kuuldes seda märgata. Aga nii ei tegutse hundid lambanahas. Nad tulevad meie juurde terve hulga tsitaatidega Piiblist ja võib-olla suure hulga lõikudega Ellen White’i kirjutistest. Vaadake, mida ma teile õpetan, ütlevad nad. See on piibellik. Meile avaldab see muljet. Nad teavad, mida teevad.

Aga oota korraks. Tundub, et need inimesed räägivad õiget juttu, aga kas neil on need asjad ka tasakaalus? Kas nad kuulutavad kogu Jumala Sõna või ainult seda, mida nemad usuvad? Mille nad välja jätavad? Milliseid Piibli õpetusi nad väldivad?

Valeõpetuse kavalus ei ole alati selles, mida õpetatakse. See on sageli juurdunud neis nähtamatutes asjades, mida ei mainita.

Näiteks, kuigi valeõpetajal võib olla palju öelda mingi konkreetse patu kohta, ei pruugi ta üldse rääkida patu võimust, mis meid orjastab. Seega jätavad nad valikuliste piiblisalmide abil mulje, et kui me vaid piisavalt pingutame, saame selle ületada. Nad ei kuuluta meie kõigi täielikust abitusest ja meie täielikust lootusetusest. Sellise õpetuse tulemus on teoloogiline orientatsioon, mis viib lahenduseni inimlike pingutuste kaudu.

Teised rõhutavad Jumala armastust selle määrani, et Tema õiglus jääb unarusse, samas teised aga alahindavad kas seadust või armu.

Need, kes räägivad Jumala nimel, peavad olema õpetuses sirgjoonelised. Õpetuse järgi testimine on üks viis, kuidas saame rakendada Jeesuse manitsust uurida prohveteid nende vilja järgi.

Aita meil, Isa, saada paremateks piibliõpilasteks, et suudaksime tuvastada tõde ja eksitust.