Eile vaatasime Matteuse 7:22 ja 25:31–46 hirmuäratavat reaalsust sellest, kes jäeti lõpliku kohtuotsusega taevariigist välja. Saime teada, et mõned neist olid „head adventistid“. Nad tunnistasid Jeesust kui oma Issandat, nad olid teinud Tema nimel palju vägevaid tegusid ja isegi pidanud hoolikalt hingamispäeva, maksnud täpselt kümnist ja olnud hoolikad tervisereformi järgijad. Kuid kohtupäeval olid nad Kristuse kohtuotsusest sügavalt šokeeritud.

Lõpuks märkisime, et Matteuse 25. peatüki kohaselt on kohtumõistmisel otsustavaks teguriks see, kas inimesed on omaks võtnud taevariigi armastuse põhimõtte ja tegutsenud selle järgi. Ellen White toob selle punkti selgelt välja. „Niisiis tõi Kristus Õlimäel oma jüngrite silme ette suure kohtupäeva sündmused. Ta näitas, et kohtuotsus sõltub ühest punktist. Kui Tema ette on kogutud kõik rahvad, on seal ainult kaks gruppi ja nende igavese saatuse otsustab see, mida nad on Temale teinud või tegemata jätnud vaeste ja kannatajate isikus.“ (Ajastute igatsus, 637).

Kui inimene ei anna oma ligimestele edasi Jumala armastust, siis sellepärast, et tal pole seda. Kui inimesel on südames Jumala armastus, ei saa seda mingil juhul kaane all hoida.

Jumal tahab, et taevas oleksid kõik, kes on seal õnnelikud. Ja need, kes saavad õnnelikuks, on need, kes on loobunud enesearmastuse (patu) põhimõttest ja lasknud Jumalal oma südamesse ja ellu tuua Tema seaduse suure põhimõtte.

Uussünd sisaldab nihet isekuselt armastuse elu elamisele (seaduse põhimõte). Pühitsus on vaid armastavamaks muutumise protsess. Piibli pilt täiuslikkusest on Jumala armastuse väljendamises täiskasvanuks saamine. Sellised inimesed kujundavad oma iseloomu Kristuse sarnaseks, sest „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8). Selliste inimeste päästmine igavikku on ohutu.

Issand, tänan Sind, et juhendasid meid, kuidas kohtuotsus meid ei üllataks. Nüüd aita meil elada selle järgi, mida me teame.