Selles salmis ütleb Jeesus väga karmid sõnad. Mõned arvavad, et lõpukohtus jätab Jumal taevast kõrvale niipalju inimesi kui võimalik. Kuid see on vaid Saatana versioon kohtumõistmise eesmärgist. Ta on olnud juba algusest peale Jumala süüdistaja. Algusest peale on ta seadnud kahtluse alla Jumala armastuse ja õigluse.

Tõde peitub vastupidises seisukohas. Jumal ja Kristus tahavad näha taevariigis võimalikult palju inimesi. Kohtumõistmine ei ole selleks, et hoida neid sealt eemal, vaid selleks, et nad sisse pääseksid. Kohus peab universumi ees kinnitama, et nad on tõepoolest vastu võtnud Jeesuse ohvri ristil kui lepituse oma pattude eest ja et nad on lasknud end Jumalal täita Tema armastuse põhimõttega.

Jumal on teinud kõik endast oleneva, et Ta saaks võimalikult paljude suhtes langetada kohtuotsuse „Astu sisse taevariiki!“ Jumal saatis oma Poja meie eest elama ja surema; Ta võtab vastu Jeesuse vere meie oma asemel; Ta võtab vastu Kristuse teenimise meie heaks taevases pühamus; ja Ta valmistab meile kohta oma igaveses kuningriigis.

Pärast kõike seda, mis on tehtud, on Jeesuse jaoks südantlõhestav öelda: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ Kui Ta oli pisarais selle pärast, et Jeruusalemm oli Ta tagasi lükanud

(Mt 23), siis on tal kindlasti pisarad silmis, kui Ta lausub need saatuslikud sõnad. Aga lausub Ta need „tol päeval“.

Jumal ja Kristus on oma osa teinud, et neid sõnu vältida. Küsimus on: kas meie oleme teinud oma osa? Kas oleme kahetsenud oma patte ja võtnud Jeesuse vastu oma Päästjaks? Kas oleme end lasknud Tal oma armastusega täita ja kas laseme Tal seda armastust meie igapäevaelus täide viia? Kas oleme Tal lasknud täita meid oma Vaimuga ja meid muuta?

Kui ei, siis miks mitte? Kui ei, siis miks mitte teha seda täna? Täna on päev pühendada oma elu Temale.