Eile märkisime, et kitsale teele astumiseks peame oma rämpsu maha jätma. Aga seda on kergem öelda kui teha. Lõppude lõpuks, meile ju meeldib meie rämps. Me himustame seda, me unistame sellest, me ihkame seda. Jeesuse sarnaseks saamine on vastuolus meie loomuliku kalduvusega. See hõlmab võitlust, võitlust nii väliste kurjuse jõudude kui ka meie oma mina vastu.

Ellen White kordab Paulust, kui ta väidab, et „kristlik elu on võitlus ja edasi rühkimine“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 141). Õnneks ei jää me võitluses üksi. Jumal pakub meile inglite teenistust ja Püha Vaimu. Lahinguväli on iga inimese süda. Iga inimene peab ise valima kitsast väravast sisse minna. Meid ei päästa meie rahvus, hõim, perekond ega grupp. ...

Kuid enda üleandmine on võitlus. Ellen White ütleb, et suurim lahing, mis kunagi on peetud, on „enese mina üleandmine Jumala tahte alla, südame loovutamine armastuse kõrgema võimu alla. Vana loomus, mis on sündinud verest ja liha tahtest, ei saa pärida Jumala riiki. Pärilikest kalduvustest ja endistest harjumustest tuleb loobuda“ (ibid).

Aga nagu varem märgitud, ei saa me seda ise teha. Me vajame Jumala abi. Õnneks on Ta valmis andma meile igasugust abi, mida soovime. See on üks neist palvetest, millele Jumal vastab alati nii, nagu me palume, otsime ja koputame. Me avastame, et pöördume päevast päeva tagasi Tema ukseläve ette, kus palume, müts peos. Tema teab nii meie nõrkusi kui ka lahingu intensiivsust. Ta on valmis meile andestama ja aitama meid rohkem, kui me eales oskame arvata.

Tee võib olla kitsas ja lahing raske, kuid kõik, kes tõeliselt soovivad sisse pääseda, suudavad seda ja ka pääsevad sisse, kui nad annavad oma tahte ja südame üle Jeesusele.