Jõulujumalateenistus.

Vabariigi aastapäeva jumalateenistus.

Iganädalane jumalateenistus.

Liitsõna jumalateenistus võib viidata konkreetsele aegruumile, kus leiab aset teatud sorti, sageli üsna kindlakujuline religioosne tseremoonia. Nii leiame kirikute teadetetahvlilt ikka plakateid, mis annavad täpselt teada, kus ja millal võib üht jumalateenistust oma silmaga näha. Kus ja millal saab jumalateenistust ise... sooritada, toimetada (vt nt Hb 9:6), korraldadagi. Ja mõnikord on kiusatus selle piiritletud ja piiratud definitsiooniga piirdudagi – edasi surkimine võib nõudlikuks osutuda. Täna surgime aga edasi.

Päästeteenistuses. Postiteenistuses.

Ajateenistuses. Salateenistuses.

Riigi teenistuses.

Kõrge eesmärgi teenistuses.

„Teie teenistuses.“

Nendest viimastest näidetest on näha, kuidas „teenistus“ võib tungivalt viidata ka hoopis seisundile, valitud „asendile“, tegevusvalmis enese-joondamisele mingi aate või üksuse suhtes. Saame olla kellegi või millegi teenistuses, kellegi juhtida, kellegi korraldusi täita.

See jumalateenistuse mõiste tahk ei piirdu enam paaritunnise sündmusega, ei rahuldu isegi mitte ööpäevaringse teenusepakkumisega. Tõeline jumalateenistus on kogu elu hõlmav hoiak – meie jäägitu, praktiline, aktiivne vastus sellele, mida oleme Jumala loomusest ja tegudest hoomanud. Ja tänaseks mõtiskluseks valitud piiblitekst avalikustab, et tegu on ühe vahvalt dünaamilise seisundiga.

Mõni fanaatilisem keele ja kirjanduse õpetaja suskaks siia vahele nüüd kommentaariks, et „dünaamiline seisund“ on oksüümoron – mingis sõnakombinatsioonis esinev näiline vastukäivus (vt ka hirmus ilus, magusvalus, elav laip). Seisund viitab millelegi staatilisele, eeldatavasti püsivale; dünaamiline toob mängu täpselt vastupidised jõud. Nii ka jumalateenistusega.

Jumala asend, hoiak sinu ja minu suhtes on stabiilselt imeline ning Ta loodab meilt vastuseks samaväärselt stabiilset teenimise hoiakut – eile, täna ja ülehomme. Nii on inimene läbi kogu oma loo Jumalaga otsinud parimat, õigeimat vormi selle hoiaku väljendamiseks. Ka ülalmainitud teadetetahvlitel reklaamitud teenistused on selle otsimise ja timmimise tulemus. Jumala meie poole sirutumise püsivus justkui tingiks meie vastuse muutumatuse.

Siin tuleb inimloomusele vastuvoolu meeles pidada, et pidev Jumala teenimise hoiak ei tähenda, et selle väljendusvormid peavad lakkamata samaks jääma. Vastupidi, jumalateenistus ei tohiks kunagi moonduda traditsiooniteenistuseks. Kirjas roomlastele 12:1–2 rõhutab Paulus, et Jumalale „meelepärane“ ja „mõistlik“ jumalateenistus on alati kontekstikohane – meie uuendatud meelevõime tuvastada Jumala tahet siin ja praegu ning sellele oma stabiilse teenimise hoiaku alusel dünaamiliselt vastata.

Oi, mõtled ehk? Aga kas see tekst siin just vastupidist ei väida? „Ja ärge muganduge praeguse ajaga“ ju pigem julgustab uute muutuste tuules eilse väärtust säilitama?

Ei mina tea, miks Pauluse nõnda radikaalsele väljaütlemisele päitsed pähe on surutud ning sellest traditsiooniteenistuse teener on tehtud. Kreekakeelne sõna, mida siin jumalateenistusest rääkimiseks kasutatakse, on latreia ning seda tuleb Piiblis vaid viies tekstis ette. Üks tänase mõtiskluse jaoks märkimisväärsemaid on Johannese evangeeliumi 16. peatüki teine salm, kus Jeesus valmistab jüngreid ette religioosselt tormilisteks aegadeks: „Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.“ Ja vot seesama latreia on siin tõlgitud kui „Jumalale teenet osutavat“. Nad on veendunud, et just see ongi parim ja õigeim jumalateenistus – kuna nende meel on jäänud uuendamata, jääb ka Jumala tahte hääl, mis seekord laulab imeliste muutuste tuules, tuvastamata. Nende „teened Jumalale“ töötavad aga hoopis traditsiooni teenistuses; selles õõvastavas stsenaariumis vägivaldselt Jumala vastu.

Soovin sulle täna oskust seda oksüümoroni täpselt parajas proportsioonis tabada – elada julgelt ja täiuslikult jumalateenistuse dünaamilist seisundit, kuulda Jumala häält seal, kus Ta laulab, olgu see siis eilsest tuttavates vormides või ülehomsete uudsuste kajas. „Sinu teenistuses, Jumal. Sinu teenistuses.“

Jumal, aita mul pakkuda Sulle kogu oma elu kui elavat ja pühitsetud ohvrit, mitte piirduda ainult hetkede või rituaalidega. Uuenda mu mõtteid, et ma oskaksin igal hetkel ära tunda ja täita Sinu head, täiuslikku tahet.

Kärt Lazić