Kaljuhaud oli Jeesuse maise ihu viimane puhkepaik, kuhu Ta asetati peale ristisurma. See ei kuulunud Temale ega Tema perele, vaid Jeesuse salajüngrile Arimaatia Joosepile, jõukale ja lugupeetud inimesele, juutide Suurkohtu nõunikule.
Jeesuse perekond polekski saanud endale sellist hauda lubada, sest ehkki tegemist oli kuningas Taaveti järeltulijatega, kuulus Tema pere siiski lihtrahva hulka, kelle matmispaigaks olid tavaliselt looduslikud koopad, mida sel mägisel maal leidub päris palju. Kaljusse raiutud haudu võis endale lubada ainult ühiskonna eliit ja hauakamber oli suguvõsa kasutuses. Sellise haua omamine oli väärtus omaette. Näiteks prohvet Jesaja kaudu noomib Jumal kuningas Hiskija kojaülemat Sebnat, et ta püüab endale au lisada kaljuhaua uuristamisega ja on selle juures unarusse jätnud oma tegelikud kohustused ning karistuseks jäigi see haud tema poolt tühjaks (Js 22:15–25).
Ilmselt oli Joosep selle haua ostnud või lasknud valmistada just oma perekonna tarbeks, aga seda polnud veel vaja läinud. See, et ta lasi sinna hauda asetada Jeesuse surnukeha, näitab tema suurt lugupidamist Jeesuse suhtes – Jeesus oli talle kallis kui pereliige. Arvatavasti oli seal ka kahetsust, et Joosep Jeesuse eluajal Tema suhtes piisavalt austust üles ei näidanud ning vähemalt nüüd, peale surma, püüdis ta armastatud rabi suhtes teha oma parima.
Jeesuse maine eluring oli paradoksaalne. Ta sündis seal, kus talitati loomi, enamuse oma elust oli Ta tänapäevases mõistes sinikrae, lühikest aega oli ta populaarne õpetaja, kes ratsutas Jeruusalemma kui Messias, ja siis äkitselt suri Ta ristil kurjategijana, aga maeti kaljuhauda kui vürst. Võiks öelda, et alles peale surma sai Jeesus Taaveti poja väärilise kohtlemise osaliseks.
Kaljuhaud pakub sellega ehk mõtteainet meilegi. Ühest küljest: kui palju me väärtustame inimesi enda ümber nüüd ja praegu, kuidas kasutame ära võimalusi näidata üles oma lugupidamist nende suhtes, kellel on meie elus oluline roll olnud? Ehkki Joosepi austusavaldus Jeesusele peale Tema surma oli märkimisväärne, paneb see siiski küsima, mida ta oleks võinud teha juba enne, kui Jeesus veel elas ja tegutses. Ja teisest küljest: kuidas käime ümber teiste inimeste mälestusega? Võiks öelda, et Jeesuse ihul polnud vahet, kuhu see asetati, kuid Joosepi jaoks oli vahe sees ja nii sai tema enda hauast Jeesuse haud.
Issand, aita meil hinnata ja austada neid, kes on meie elus olulised, aita meil näidata neile oma armastust ja lugupidamist iga päev, mitte kunagi hiljem. Õpeta meid hindama hetki, et mitte lasta mööda võimalusi teha head ja näidata üles hoolivust, just nagu Arimaatia Joosep näitas Sinu suhtes.
Toomas Lukk