Tänapäeval on lühiajaline paastumine tervise parandamise eesmärgil üsna populaarne. Kuid paastudes seadsid kristlased endale kindla vaimse eesmärgi. Igal inimesel võib paastumiseks olla oma põhjus. Mõned inimesed otsivad olulist otsust tehes erilist lähedust Jumalaga. Mõned paastuvad, et saada Jumalalt jõudu võitluses kiusatuste vastu. Meie koguduse kalendris on ka päev, mil ülemaailmset adventperet kutsutakse paastuma.

Piiblis on paastumisest palju näiteid. Oma teenistuse alguses paastus Jeesus 40 päeva, mille jooksul Ta ei söönud midagi (Mt 4:2). Apostlid paastusid, valmistudes tähtsa otsuse langetamiseks (Ap 13:2–3). Pühakiri sisaldab ka mõtet paastu ajal abieluintiimsusest loobuda (1Kr 7:5). Paastumist võib mõista kui naudingutest hoidumist teatud aja jooksul, mille kristlane ise määrab.

Paastumise idee paremaks mõistmiseks võime vaadata, kuidas inimesed Vanas Testamendis paastusid. Nad riietusid matuseriietesse, puistasid tuhka pähe ja istusid tuha peale. Mordokai talitas nii, et Jumal päästaks oma rahva genotsiidist (Est 4:1). Sama tegid Niineve inimesed, kes palvetasid, et Jumal nende peale halastaks (Jn 3). Tuhk ja kotiriie on meeleparanduse ja alandlikkuse sümbol Jumala ees. Kotiriie – see on riietus, millesse riietati lahkunu matusetseremoonia ajal ja tuhk sümboliseerib tõsiasja, et pärast surma muutub inimene uuesti põrmuks. Selliste sümboolsete tegudega näis paastuja ütlevat Jumalale: „Olen oma tahte elluviimisel korduvalt vigu teinud, kuid nüüd olen oma soovidele ja pattudele surnud ning edaspidi otsin ainult Sinu tahet. Anna mulle mu patud andeks ja täitugu minu elus Sinu plaanid ja soovid.“

Üks pastor ütles, et kui ta otsustas paastuda, pidi ta sel päeval terve päeva raamatukogus töötama. Ta mõtles, kuidas saab tööga samal ajal Jumalaga suhelda? Ja siis leidis ta sellise lahenduse, et tegi päeva jooksul mitu pausi, et lugeda Piiblit ja palvetada. Ja selleks, et endale eriline õhkkond luua, laulis ta sel ajal ka mõttes kristlikke laule otse raamatukogus, kedagi segamata.

Kuigi täna me endale tuhka pähe ei puista, võib toidust keeldumine teenida sama eesmärki – seada end sellesse, et täna olen siiralt valmis oma tahtest loobuma ja Jumalat kuulama. Näib, et paastudes ütleme Jumalale: „Taevane Isa, nii nagu lahkunu ei vaja enam süüa, ei söö ka mina sel päeval, sest ma olen surnud oma soovidele ja pattudele ja olen valmis elama Sinu jaoks.“

Huvitav on märkida, et elu matmise loogika, mis kehtib ristimise põhjenduse kohta (Rm 6:5 ja Gl 2:19–21), sobib ka paastu puhul. Ja kui inimene pärast paastumist uuesti toitu sööb, ärkab ta justkui uuele elule ja kogeb rõõmu uuenenud elust Jumalas.

Hea Taevane Isa, aita meil keskenduda paastudes Sinu tahtele ja puhastada oma süda Sinu juhatuse vastuvõtmiseks. Toida meid vaimselt ja anna jõudu elada Sinu au ja plaanide kohaselt.

Ruslan Karlov