Antiikaja Iisraelis käis õppimine reeglina nii, et igal õpetajal olid oma õpilased, kes õppisid tema juures nii-öelda algusest lõpuni. Samamoodi käis asi sellal mujalgi maailmas. Ka varem ja palju hiljem oli see üldlevinud õppimismeetod, meie ajale omane vahetuvate õpetajatega klassides õppimine on maailma ajaloo pikkust arvesse võttes suhteliselt hiline nähtus.

Seetõttu on piiblilugeja jaoks sõnad jünger ja järelkäija tihti sünonüümid. Sest käis ju jünger oma õpetaja järel, kuhu see iganes läks. Kuid sõna jünger tähendab ikkagi õpilast. Eesti keelde on see tulnud saksa keelest, kus tähendab õpilast kui nooremat. Kreekakeelses Uues Testamendis on μαθητής /mathétés/ samuti õpilane.

Kuid, nagu juba mainitud, Jeesuse-aegne õpilane pidigi käima oma õpetaja järel. See annab käesolevale kirjakohale ruumilise mõõtme. Kui õpilane tahtis õppida oma õpetajalt, kui ta tahtis kanda edasi seda, mida temalt õppis, pidi õpilane püsima oma õpetaja küljes, olema seal, kus temagi. Seetõttu on tolle aja kultuurikontekstis oma õpetaja maha jätmine võrreldav tema õpetuse hülgamisega. Sest selline õpilane loobus omandamast oma õpetajalt edasisi teadmisi ja oskusi.

Kaasaegne ühiskond, kus proovitakse muu hulgas ka Jeesuse isikut omaenda teadmiste ja arusaamise tasandile alla tõmmata ja Tema olemust sedaviisi ära seletada, kisub sellega tegelikult alla kõike Jeesusega seonduvat. Leian, et esmajoones on tähtis õppida Jeesuselt, püsida Tema järel käies Tema küljes, et kohelda Jeesust Temaga seonduvat edasi õpetades ja seletades Talle väärilise austusega. Sest iga inimene on Tema õpilane, oks selle puu küljes, kelleks Jeesus ennast nimetas.

Issand Jeesus, aita mul jääda Sinu külge nagu oks viinapuu külge, et võiksin Sinu kaudu kanda head vilja. Anna mulle alandlikkust ja tarkust õppida Sinult, et mu elu peegeldaks Sinu armastust ja tõde.

Toivo Kaasik