Pühakiri on täis viiteid kogudusele, nii Uues kui ka Vanas Testamendis. Eks see ole ka loogiline – Piibel on ju kogumik hädavajalikest episoodidest Jumala loos inimsooga ja inimese maailmaga. See lugu hargneb lahti korraga nii üksikisikute haaval kui universumi mastaabis ning nende kahe ekstreemsuse vahel ka erineva suurusega inimgruppide kogemusena. Üks nendest gruppidest on kogudus – mingi ühisnimetajaga inimeste kogu. Aga mis see ühisnimetaja on? Kuidas ma tean, kust kogudus algab ja kus lõpeb? Mis on koguduse piire defineerivaks tingimuseks?
Ehk aitaks siinkohal kõige tõhusamalt selgust tuua konkreetne liikmestaatus? Staatuse andmiseks võiksime teha kontrollnimekirja – teoreetiliste tõekspidamiste kohta ja nende praktiliste rakenduste kohta. Eriti vahva oleks, kui saaksime rääkida dokumentidest ja ametlikust registrist, mille alusel koguduse ääri märgistada. See võimaldaks mul, nimekiri näpus, inimesi sorteerida: „Sisse, välja, sisse, sisse, välja...“ Koguduse kontuurid saavadki kaardistatud, struktuur paika pandud, käsiraamatud trükki antud, institutsioon riiklikult registreeritud ja avalikult tunnustatud.
See pole ju iseenesest vale – ajalooliselt on kogudusega just nõnda läinudki, aga seda sõna kasutatakse ju ka lihtsalt nende kohta, kes koguduse kogunemisele kokku on kogunenud (no kas pole vahva sõnakordus(!), vt ka nt „jumalateenistus“). Kui kirikus palutakse „kogudusel tõusta“, ei eelda keegi, et koguduseliikme staatuseta kohaletulnud istuma jäävad. Äkki on kogudus siis lihtsalt need, kes parajasti kokku said? Nii saab palju väiksema bürokraatiakoormaga definitsiooni...
Ei, oota. Keeruliseks läheb. Kas igasugune kokkusaamine loob koguduse? Mida nad koos tegema peavad? Kuidas või kes peaks koos olema, et koguduseks kvalifitseeruda? Jälle vaja kontrollnimekiri koostada ja tingimusi täpsustada. Ja mis saab nendest, kes kohale ei jõudnud?
Mis siis loob ühe koguduse? Mis annab talle sisu, vormi, identiteedi? Võibolla tekitas tänaseks valitud piiblitekst sinus küsimuse, kuidas see lõik küll päevateemaga seotud on. See ei maini korrakski kogudust.
Ei maini jah, kuid kingib meile imelise metafoori selle müstilise ja imelise nähtuse algpunktist. Jeesus seisab keset rahvahulki püsti ja hõikab valjul häälel: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Siin ma olen – rõõmu, rahu, teadmise ja külluse allikas. Ja ma kutsun, tule! Piisab sellest, et usud, ja...“ Me teame seda pilti küll – Jumal kustutamas närbuva inimese janu. Kaks kuju, kellest üks annab ja teine võtab. Kaks punkti, ühest teiseni veetud nool. Suletud süsteem. Jeesus pakub, inimene tarbib. Inimene küsib, Jeesus vastab.
Kuid ei, järgmise lausega sikutab Jeesus selle metafoori mõõtmatult avaramaks: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Jah, minu janu saab kustutatud, kuid minust saab ka millegi suurema osa. Johannes lisab kohe täpsustuseks, et jutt käib Vaimust – sündmustest, mis on kirja pandud Apostlite tegude raamatus; Vaimust, kes pani aluse kristlikule kogudusele; Vaimust, kellest kirjutas Paulus, kui üritas omalt poolt abistavaid metafoore lisada – kogudus kui Jumala tempel, Jeesuse ihu.
Koguduse piirid ei ole defineeritavad väliste tegurite järgi, joonistatavad kitsa ajaperioodi, kultuuri või kohakontuuride järgi. Kogudus on see Vaimu poolt loodud ja elushoitav võrgustik inimesi, kes on tuvastanud oma janu, sirutunud Elu Allika poole ning kellest nüüd voolavad edasi elava vee jõed. See on üksus, mille identiteet ei seisnegi üheski piiris ega kontuuris, vaid seotuses koguduse keskel seisva Jeesusega. Nähtus, mis tekitab keset kõrbe viljakaid oaase ja rohetavaid rohumaid; mille rolliks pole sorteerida ega piire vedada, vaid pahinaga üle kallaste voolata. Kas pole mitte kaunis kuuluda kogudusse nii – lülina selles veevärgis, külluslikult kastetuna, värskendavalt kosutavana, muretuna selle üle, kes sees, kes väljas, sest oled Vaimu läbi ühenduses puhtaima põhjavee Allikaga?!
Hea Jumal, täida mu janu oma elava vee jõgedega ja anna mulle Püha Vaimu, et ma võiksin olla Sinu armu allikas teistele. Aita mul kuuluda Sinu kogudusse, mis on rajatud Sinule ja voolab üle piiride, tuues elu ja õnnistust.
Kärt Lazić