Sarnaselt sõnaga kolmainsus puudub Piiblist sõna eeluurimiskohus. Allikad kinnitavad, et selle sõna võttis adventteoloogias kasutusele James White, kes ütles ajakirja Review and Herald 1857.a 29. jaanuari numbris, et Jeesus oli alustanud 1844.a oktoobris „eeluurimiskohtu“ pidamist.

Mis peitus J. White’i jaoks ja peitub täna meie jaoks selle sõna taga? Ühe tulihingelise adventpioneeri jaoks kätkes see mõiste läbiminekut 1844.a suurest pettumusest, kui Jeesuse Kristuse oodatud tagasitulekut ei toimunud. Pettumusele järgnenud piibliuurimiste käigus leiti, et prohvet Taanieli poolt kirja pandud sõnum 2300 õhtust-hommikust (Tn 8:14) võis tähendada hoopis Jeesuse Kristuse teenistuse algust taevase pühamu kõige pühamas paigas. Seda seostati tekstiga 3Ms 16. peatükist, mis kõneleb maise pühamu puhastamisest iga-aastasel lepituspäeval. Ja kuna see päev oli Iisraeli jaoks otsekui kohtupäev, mil iga inimene pidi tegema oma hinge süvaanalüüsi ja veenduma, et kõik patud olid toodud kahetsuses Issanda ette, siis leidsid adventpioneerid, et see analoogia peaks puudutama igaühte meist – vajadus olla Jumalaga kõiges lepitatud. Seda lepituse-seisundit vajame meiegi tänapäeval.

Mõte eeluurimiskohtust sisaldab aga veel mõndagi huvitavat. Seda kohtupidamist ei vaja Jumal. Kuna me tunneme Teda kõikväelise ja kõiketeadja Jumalana, siis pole võimalik ette kujutada, et Ta kannatab mälunõrkuse all ja vajab mingeid taevaseid raamatuid, et aeg-ajalt oma mälu värskendada. Jumal teab kõike ja mäletab kõike. Ta teab ka ilma kohtupidamiseta, kes kord seisavad taevas klaasmere rannikul ja kelle jaoks seal kohta ei ole. Seda kohut vajavad teised. Kes? Kas meie?

Meil ei ole sinna juurdepääsu. Meie kõnnime oma elurännakut siin maa peal ja taevaseid õuesid näeme alles siis, kui Jeesus meid oma tagasitulekul sinna viib.

Kes siis vajavad seda kohut? Kõik inglid ja muud taeva elanikud, keda Jumala vaenlane Saatan on püüdnud eksitada väitega, et Jumal on ebaõiglane ja omakasupüüdlik türann, keda ei saa usaldada. See kohus ja seal toimuv „raamatute avamine“ (teisisõnu: laiem ja sügavam info jagamine taeva elanikele) veenab taeva elanikke Jumala õigluses ja armastuses. Kõik veenduvad, et lunastatute pääs taevasse ja pöördumata patuste häving on juriidiliselt ja moraalselt õigustatud. Jumal mõistetakse oma tegudes ja käitumises kõigi poolt õigeks. Taevane pühamu saab igavikuks tagasi oma õiguse ja igasugune kahluseiva Jumala suhtes hääbub lõplikult.

Hea taevane Isa! Sina oled kinkinud meile lepituse meie Issandas Jeesuses Kristuses – me täname Sind selle pääste eest! Kui Jeesus tuleb kord oma tagasitulekul meile palka maksma, siis aita, et meie tänased valikud kindlustaksid meile koha päästetute leeris!

Rein Kalmus