Igal ajastul on lastel olnud oma mängud. Minu lapsepõlveaegadel mängiti vahel mängu, mille nimeks oli pantide lunastamine. Selle käigus tuli midagi välja osta ja maksevahendiks võisid olla puulehed, ilusad kivikesed või muu väärtuslik, nii nagu lapse fantaasia suutis välja mõelda. Põhimõte oli aga väljaostmisel ehk pantide lunastamisel.

On raske öelda, kas apostel Johannese ajal ka lapsed pante lunastasid ja temal selles osas mingi praktiline kogemus oli, kuid Jumala Vaimust inspireerituna räägib Jeesuse armastatud jünger Ilmutusraamatu sissejuhatavas osas inimkonna lunastamisest Jeesuse Kristuse poolt. Kogu inimkond on sattunud võlavanglasse ja vabastamiseks tuleb nad välja osta, lunastada. Ainus, kes seda teha saab, on Jumala Poeg Jeesus Kristus.

Meie võlaks on sünnipärane patt ja kogu hilisemas elus lisandunud patukoorem tegudest, sõnadest, mõtetest, motiividest ja hoiakutest, mida me oleme päevast päeva kasvatanud. See on nagu tõrv, mis on meie külge kleepunud ja millest meie ise puhtaks ei saa. Kuid meie õnn peitub Jeesuses, kes on meile meie hädas appi tulnud. Temal on meile pakkuda puhastusvahendit, mis on oma toimelt ületamatult parim. Johannes ütleb oma esimeses epistlis: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.“ (1Jh 1:7)

Jeesusel on maksevahend, millest kallimat ja väärtuslikumat ei leidu kogu maailmas. See on ainus võimalik valuuta, mis tagab meie vabastamise võlavanglast. Ja seda kogu igavikuks. Öelnud välja selle mõtte Jeesuse verest kui lunastushinnast, ei saa Johannes Ilmutusraamatu alguses teisiti, kui lisab kohe omapoolse tänu ja ülistuse Jeesusele: „...temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti. Aamen.“ (Ilm 1:6)

Issand, Sa oled meid lunastanud oma kalli verega. Sa oled tasunud meie patuvõla, kui suur see iganes on olnud. Me täname Sind, et Sa olid valmis maksma nii kõrget lunahinda, ja ühineme apostel Johannesega Sinu kiitmisel ja ülistamisel: Sinule, Issand, olgu kirkus ja võimus nüüd ja igavesest ajast igavesti!

Rein Kalmus