Ma ei tea palju põllumajandusest ega maaelust. Minu leib on alati poeriiulilt tulnud; kes on seda vilja lõiganud ning puhastanud, tänu kelle kätele on mu leib sinna riiulisse saanud, selle peale ma eriti tihti ei mõtle. Aga inimeste jaoks neis paikades ja kultuurides, kus aastaaegade rütmid ning looduse annid on elu vahetuks reaalsuseks, on vilja valmimine ja leiva küpsetamine hoopis teise tähendusega kui minu jaoks. Need inimesed teavad, millist rõõmu ja lubadust kannab endas esimene uudseleib. Selles on kergendusohet, mõeldes möödunud põllutööhooajale, vihmale ja päikesele, mis lubas viljal kasvada. Kuid uudsevilja fookus ei ole mitte möödunul, vaid tulevikul. Uudseleiva esimene päts lubab tervet lõikust! See lubab saagikoristust, mis teeb tulevale talvele mõeldes südame kergeks.

See on nii ilus, et Jeesust on võrreldud uudseviljaga. Ja mitte suvalises kontekstis, vaid surma ning ülestõusmise kontekstis. Selles võrdpildis on minevikku, Jeesuse elule vaatavat imetlust, kuid veel enam on selles tulevikulootust ning -tõotust. Kui ülestõusmine on tõepoolest võimalik, kui Jeesus oli tõesti esimene, kes tunnistati Jumala ees laitmatuks ning kes tõusis üles igavesele elule, siis on see võimalik ka kõigi meie jaoks! Ühel päeval järgneb ka ülestõusmise uudseviljale terve ülestõusmise lõikus, mil kõik inimesed, kes on hüüdnud appi Issanda nime, päästetakse ning äratatakse surnuist. Ehk nagu Paulus kirjutab: „Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp.“ (1Kr 15:23–24) Ning kui lõikus on lõigatud ja vili kokku kogutud, kui järele on jäänud piltlikult öeldes vaid tühjad põllud, siis „viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.“ (1Kr 15:26)

Sellel uudseleival on väga magus lõhn. Selles on midagi, mis aitab vastu pidada ja ustavaks jääda maailmas, kus häda ning surm on kõikjal meie ümber. See aitab usku ja meelekindlust säilitada olukordades, kui peame hüvasti jätma mõne kalli inimesega. See toob lootusekiire pimedusse, mis võib meid vallata, lugedes uudiseid sõjast ja hukkunutest. Jeesuse surm on muutnud kogu maailma, rõõmusõnum Tema ülestõusmisest peab ulatuma kõigi rahvahõimude ja keelteni. Ainult see sõnum saab anda meile igavese elu lootuse, mida ei suuda kõigutada ükski õpetusetuul ega kurb kogemus. Hoidkem ka täna oma silme ees Kristust, kes on meie uudsevili ja lootuse allikas.

Issand, täida meid oma ülestõusmise lootuse ja rahu rõõmuga, et suudaksime jääda ustavaks ja julgeks igas olukorras. Aita meil hoida oma silmad alati Sinul, kes oled meie uudsevili ja igavese elu allikas, et Sinu tõotatud pääste tooks meile meelerahu.

Mervi Cederström