Mul on ainult üks selg. Kuni 40ndate eluaastate alguseni ei olnud ma seljast suuresti teadlik. Ma ei tõusnud kunagi hommikul üles ja ei tänanud Jumalat tugeva ja valutu selja eest. Ma pidasin seda iseenesestmõistetavaks ja läksin oma teed.

Siis see juhtus. Katastroof. Külastasin oma poega Mount Pisgah’i Akadeemias Põhja-Carolinas ja aitasin tal oma auto pagasiruumi tühjaks laadida. Ma ei tea, mida ma tõstsin, kuid see ei saanud kaaluda... rohkem kui viis kilo. See ei olnud raske, kuid kui ma kummardusin, siis midagi... juhtus mu seljaga.

Järgmised paar päeva kõndisin ringi nagu karvutu orangutan. Iga kord, kui ma end sirutasin, tundsin, et mul on selg. Tegelikult isegi siis, kui ma ennast ei sirutanud, tundsin, et mul on selg. Sellest oli saanud minu elu keskpunkt.

Järsku hakkasin selja pärast palvetama – mitte selja pärast üldiselt, vaid oma selja pärast.

Nüüd võivad paljud teist mulle sarnase loo rääkida. Teistel oleks käte või silmade või kõhuga või isegi eluga seotud lugusid. Need lood on sarnased. Me hakkame palvetama selle või teise osa pärast, kui midagi on halvasti.

Minu küsimus on, miks me ootame? Miks peab midagi halvasti minema, enne kui me nende pärast palvetame? Kas ei oleks parem elada meid nii imeliselt loonud Looja ees tänulik olles?

Jumal andis meile elu, Jumal andis meile keha. Nad on imeliselt loodud. Täna tahan Teda tänada kahe silma eest, mis nii hästi toimivad (kuigi mitte täiuslikult), kahe käe eest, mis on kasulikud ja valuvabad, ja isegi selja eest, mis on korras (kui ma teen oma osa ja treenin seda iga päev).

Ole tänulik juba nüüd. Ära oota, kuni midagi läheb halvasti, enne kui palvetad. Kiida Jumalat kohe praegu oma keha ja elu enda eest.