Mõistet Iisraeli lapsed kasutatakse Vanas Testamendis Jaakobi järeltulijate kohta. Jaakobil oli kokku 13 last: üks tütar ja kaksteist poega. Jaakobi poegadest põlvnevad Iisraeli kaksteist suguharu ja ta on Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisa. Pärast heitlust ingliga muudetakse Jaakobi nimi Iisraeliks. Sellest ka mõiste Iisraeli lapsed.
Nimi Iisrael on üht tõelist Jumalat austava rahva üldnimi Vanas Testamendis, kus nimi jääb kasutusele ka pärast kümne suguharu hääbumist. Väljendiga Iisraeli lapsed kaasneb lapseseisuse mõiste, mis annab Iisraeli lastele õiguse kutsuda Jumalat oma isaks ehk abba’ks. Sedasi teiseneb mõiste Iisraeli lapsed Uues Testamendis mõisteks Jumala lapsed.
„Eks ole teie, Iisraeli lapsed, mulle etiooplastega üheväärsed? Eks ole mina toonud Iisraeli Egiptusemaalt, vilistid Kaftoorist ja süürlased Kiirist?“ (Am 9:7, autori rõhutus) Selles salmis kõneleb Jumal prohvet Aamosega altari juures. Loo peategelane on Jumal, kes tutvustab ennast Iisraeli lastele prohvet Aamose kaudu. Käesolev salm on Jumala meeldetuletus Iisraeli lastele, et Ta on kõigi rahvaste Jumal. Seda sama mõtet väljendab Jumal tegelikult ka Jesaja raamatus prohvet Jesaja suu läbi. Lisaks kristlusele rakendatakse mõtet kõigi rahvaste Jumal nii judaismis kui ka islamis.
Iisraeli lapsed, Etioopia lapsed, Egiptuse lapsed, Kaftoori lapsed, Kiirise lapsed. Tundub, et tegemist on heebrea luulele omase parallelismiga, kus üks ja sama mõte kordub mitmes eri sõnastuses teksti varieeruvuse eesmärgil. Aga võib-olla püüab autor meile selgitada veel üht tõde: me oleme kõik kellegi lapsed: Iismaeli lapsed, Aabrahami lapsed, Noa lapsed, Jumala lapsed.
Missugune oleks maailm, mis nutaks iga inimese surma pärast sama kibedalt, nagu vanemad nutavad pärast oma lapse surma? Mis juhtuks, kui me arveteõiendamise asemel teeksime midagi põhjapanevamat: loobuksime halastamatusest ja hakkaksime hoolitsema oma ligimeste eest nagu enda lapse eest? Mis juhtuks, kui uuriksime siiralt oma võimalusi konflikte mitte lihtsalt abitult kõrvalt vaadata, vaid hakkaksime pigem nägema oma osa neis? Mis juhtuks, kui loobuksime näpuga näitamisest ja heidaksime pilgu peeglisse? See, mis peeglist vastu vaatab, ei pruugi sugugi meeldida. See peegel ei ripu magamistoa seinal, vaid see on kaasinimene.
Teoloog Peter Rollins ütleb, et oma koletisega silmitsi seismine ei ole lihtne, kuid see on vajalik tõelise suhtlemise ja kaastunde tajumise, tekitamise ning loomise jaoks. See on viis eemaldumiseks kellel-on-õigus-paradigmast, et liikuda suhete loomise juurde. Oma koletisega silmitsi seismisest võib saada esimene samm tõeliste ja sisukate muudatuste loomisel seal, kus sa oled, elad ja töötad, selleks et leida Jeesuse õpetusest uut tähendust mõttest „Õndsad on rahutegijad, sest neid nimetatakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9, autori rõhutus).
Loo meile, Jumal, avatud süda, et suudaksime näha igas inimeses Sinu last ning hoolida teistest nagu omaenda lastest, jagada oma armastust ja hoolt. Aita meil seista silmitsi oma tõelise minaga, et aru saada, kuidas saame olla rahutegijad ja Sinu rahva liikmed.
Kristel Harjaks