Prohvet on see, kes räägib Jumala nimel. Prohvetikuulutus, kui sellele korraks mõelda, on üks universumi suurimatest imedest. Prohvetluses alandab kõige Looja end, et rääkida põrmuga, et rääkida isemeelsete inimestega. Alates Aadama ja Eeva langemisest ei räägi Jumal enam inimestega otse. Sellest ajast peale on Ta valinud enda eest kõnelema inimesi. Nagu näitab tänane kirjakoht, on tõelise prohveti sõnum Jumala sõnum, mis on antud inimliku vahendaja kaudu.

Rääkida Jumala nimel. Milline privileeg, milline aukartust äratav vastutus! Prohvetitel on õigustatult olnud aukoht Iisraeli ja koguduse ajaloos.

Kuid on üks probleem. Mitte kõik prohvetid ei ole sirgjoonelised, mitte kõik ei ole need, kes nad väidavad end olevat ja mitte kõik ei ole saadetud Jumala poolt. Tegelikult ilmuvad mõned neist lambanahas, kuigi seestpoolt on nad kiskjad hundid.

Lambad ja hundid annavad kena kontrasti. Lambad on kõigist loomadest ühed kahjutumad, samas on huntidel halastamatu ja verejanulise kiskja maine. Hunti pole raske lambast eristada. Aga probleem ei olegi selles. Jeesus kirjeldab olukorda, kus hundid tulevad kogudusse lambaks maskeerituna: nad väidavad, et räägivad Jeesuse nimel, kuid on tegelikult Saatana teenistuses.

Siin on probleem, mis tekib olukorra eristamatuse tõttu. Nad on ainult seestpoolt hundid. Kõige välise järgi on need mehed ja naised tõelised prohvetid. Aga kui neid sellisena aktsepteeritakse, krabavad nad endale hinged ja rahataskud.

Sellised ja sellesarnased probleemid on vaevanud kristlust algusest peale. Jeesus püüab meile öelda, et peaksime hoiduma kergeusklikkusest.