Seeme – elu algus. Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!“ Ja nõnda sündis. Maast, mullast, pimedusest. Kõigepealt lõi Jumal taime, mille sees on seeme. Jumal voolis põrmust inimese, kelle sees on seeme (1Ms 2:7). Jumal lõi midagi, mis suudab hiljem end ise paljundada.
Huvitaval kombel on sünd seotud alati pimedusega. Enne kui seeme saab tärgata, peab ta mattuma pimedusse. Inimene peab viljastuma ja kasvama pimedas. Taime seemne heaks tärkamiseks peab ta olema kaetud mullaga. Jumal oleks nagu loomisloo kirjutanud igasse elu algusesse uuesti sisse. Enne kui midagi sündis oli pimedus, loeme 1Ms 1:2: „Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.“ Ja siis tuli valgus.
Ma tooksin täna aga fookuse veidi teistsugusele seemnele, seemnele, mida ei saa käega katsuda, aga mille külvamine on meie suurim ülesanne siin maa peal – ususeemnele. Kas pole huvitav, et ususeeme peab tegema samasuguse teekonna läbi nagu iga teine seeme. Selleks et valgust näha, peab kõigepealt mattuma pimedusse ja seda ei olegi siin patuses maailmas väga keeruline teha. Me kõik oleme sündinud patu sisse, pimedusse. Nüüd on küsimus, kas me tahame pimedusse jääda – sellega harjuda ja sellega muganduda, arvates, et see ongi elu, või igatseme midagi enamat.
Nii nagu mulda külvatud seeme igatseb eneselegi teadmata valguse järele, igatseb iga inimene enda sees valgust, mida maailmast ei leia. Nagu teame, on maailmas väga palju eriilmelisi seemneid. Mõned on nagu tolm, ja ei vajagi palju katmist, mõned on kõvad nagu kivi ja vajavad idanemiseks aastaid. Nii ka inimestega. Idanemine võib olla väga valus protsess, sest vanast kestast peab läbi tungima, selle maha jätma, et uus saaks tärgata. Vana jääb maha ja kõduneb – seda ei ole enam olemas. Vahel näeme, kuidas taime tärgates on sel veel seemne kest nagu müts peas. Aga kasvades muutub taim tugevamaks, kest kukub maha ja saab mullaks. Ususeemnega on see huvitav lugu, et selle arenemise ja kasvamise juures oleme me ise kõige suuremaks takistuseks. Vahel jääme kinni sinna, kust läbi mulla natuke nagu kumab valgust, kui pind on kobestatud, kui aga üleujutused või rasked sammud selle kinni tambivad, siis valgust enam ei ole ja läbitungimine on kordades raskem. Vahel tärkame ja oleme nagu see kaabuga taim. Me ei taha sellest seemnekestast lahti lasta, me ei suuda uskuda, et Jumal tõesti tahab kõik andestada, kõik uueks teha, me pole ju seda väärt.
Jumal soovib, et me kasvaksime ja areneksime. Ja Tema tahab meid kasvatada, olla meile toitaineteks ja valguseks. Tema igatsus on, et keegi ei jääks loomisprotsessi mingisse etappi kinni, vaid kõik võiksid kogeda seda väga head (1Ms 1:31), mis tuleb siis, kui kõik on valmis. Tema igatsus on, et iga seeme kannaks vilja. Teame ka, et seemnest vilja kandmiseni võib minna väga kaua ja tihti viljumist ei toimugi, uusi seemneid, mida külvata, ei teki. Ususeemneid, mida külvata, ei teki. Me ei saa enda küljest lõigata pistoksa ja pista maasse – me tõesti nimetame uusi rajatavaid kogudusi pistikuteks, kuid sellisel viisil paljundatud kogudus sureb. Ainult ususeemneid külvav kogudus saab rajada uue põllumaa. Selleks et tärgata, peab midagi surema. Selleks et uus saaks alguse, peab valmistama ette viljaka pinna, kus on komposteerunud vanad taimed ja seemnekestad ja kuhu viljakandvad taimed on kasvatanud seemned, mida Püha Vaim aitab külvata ja kasvatada. Minu üleskutse on, ärme lihtsalt mõnule nagu vanad kuivavad põõsad müüri ääres, tuulevaikuses, vaid alustame igat päeva, lastes Jumalal meid toita ja joota, et kannaksime head vilja ja et võiksime külvata õigel ajal head seemet.
Kallis Jumal, aita maha visata kõik patu seemnekoorukesed, mis meie kasvu kärbivad. Aita meil kasvada ja kasvata meid oma Vaimu läbi õiges tempos, et me võiksime õigel ajal kanda head vilja ja kasvatada seemet, mis pärast võiks saada elu alguseks kellelegi teisele ja kanda omakorda vilja. Aitäh, et sa oled kõik nii imeliselt loonud!
Kaile Tuvi