Kõige olulisem põhjus, miks Jeesus ütles, et keegi ei tohiks teise inimese üle kohut mõista, on see, et ükski inimene ei ole selleks piisavalt hea. Oma mõtte illustreerimiseks esitas Jeesus ilmeka pildi mehest, kes püüab sõbra silmast saepurukübet välja võtta, enda silmast turritab aga välja 5x10 cm pruss.

On alles huumor! Jeesus ei kartnud huumorit kasutada, et tõsist asja mõistetavaks teha. Kui sa lased oma ajul selle karikatuuri silme ette manada, on see minu arvates võrreldav Jeesuse ütlusega sääse kurnamise ja kaameli allaneelamise kohta. Need on võimsad pildid, mis aitavad mõttel pärale jõuda ja on ka kergesti meeldejäävad ning lubavad naerda pimeda silmaarsti üle. Jeesus ei olnud jutluses huumori kasutamise vastu. Ja ma arvan, et ta isegi naeratas kirikus.

Kuid mis teeb Tema illustratsioonid võimsaks ja meeldejäävaks, on see, et nad kõik on nii elutruud. Kellel pole olnud kahtlast „eesõigust“ saada nõu mõnelt inimeselt, kellel on endal sama probleem kümme korda hullem?

Füüsilises reaalsuses on peaaegu võimatu aidata kellelgi midagi silmast välja saada, kui meid ennast miski vaevab, olgu meie probleem siis puru või pruss. On kahetsusväärne, et meie vaimulikud võimed ei ole nii tundlikud kui silmad. Keegi meist pole puru või prussita. Keegi meist pole piisavalt hea, et teiste üle kohut mõista. Veelkord, ainult Jumal on piisavalt hea. Sellepärast peab Ta olema meie kõigi ülim kohtumõistja.

Issand, täna ma palvetan, et Sa annaksid mulle tundlikkuse mu enda vigade suhtes ja kannatlikkuse teiste vigade suhtes. Aita mul ennast oma probleemidest hoolimata näha selgemalt.