Kordamine on tarkuse ema. Jeesus ei kahelnud selles. Nii kordab ta 20. salmis uuesti õpetust viljast, millest Ta oli rääkinud

16. salmis. Ta tahab, et me Tema sõnumist aru saaksime.

William Barclay pakub välja, et valelikkuse vilju on viis. Esiteks on õpetus vale, kui see toob esile religiooni, mis seisneb üksnes või peamiselt välisest kinnipidamises. See oli see, mis oli vale kirjatundjate ja variseride religioonis. See oli eksitus, millele Jeesus terve mäejutluse jooksul vastu seisis. Religioon ei ole pelgalt see, mida sa teed – on see kahe viigimarja kaaluga koorma kandmine hingamispäeval või taimetoitlane olemine. Religioon on südameasi, mis voolab välja igapäevaellu.

Teiseks on õpetus vale, kui see loob religiooni, mis koosneb peamiselt keeldudest. Kunagi ei ole küllalt ülekordamisest, et keegi ei saa kunagi päästetud selle eest, mida ta ei ole teinud. Kristluse tuum on jaatav. See on Jumala ja teiste inimeste poole pöördumine armastava heatahtlikkusega.

Kolmandaks, õpetus on vale, kui see tekitab hõlpsa religiooni. Me ei tohi kunagi unustada, et kitsas tee ei ole kaugeltki lihtne. Paulus lükkas kindlalt tagasi valemi, et peaksime püsima patus, et Jumala arm suureneks (Rm 6). Jeesuse religioon aitab meil võita loomuliku kalduvuse kurja poole.

Neljandaks, õpetus on vale, kui see lahutab religiooni elust. Kloostri tee ei ole Jeesuse tee, olgu see siis kloostrikord keskaja katoliiklaste kloostris või praeguse aja adventistide elurajoonis. Jeesus segunes rahvaga nagu sool ja valgus.

Viiendaks, õpetus on vale, kui see teeb meid ülbeks ja uhkeks oma „vaimuliku üleoleku“ üle. Jeesuse religioon on alati alandlikkuse pinnal.

Mõtle selle peale: mida teeb sinu religioon sinuga? Kas sellel on usaldatavad omadused või on vaja midagi korrastada?