Ühel päeval kõnetas William Wilberforce’i, kristlast, kes juhtis võitlust orjanduse vastu Briti impeeriumis, keegi naine, kes küsis: „Härra Wilberforce, kuidas on lood teie hingega?“ Mees pöördus küsija poole ja vastas: „Madam, ma olin peaaegu unustanud, et mul on hing.“

Nagu paljud kristlikud sõdalased lahingukuumuses, oli ka see filantroop hakanud kaotama perspektiivi, milles see võitlus seisneb. Liiga lihtne on teelt eksida, olles samal ajal seotud „heade“ tegevustega. Matteuse 7:23 „ülekohtutegijad“ või „kurjategijad“ (RSV) ei teinud iseenesest halba. Vastupidi, nad tegid „head“.

Mis on mõned neist headest asjadest, mis võivad meid pääste osas eksiteele viia? Üks neist võiks olla kirikuskäimine. Kirikuskäimine kõlab küllaltki kahjutuna. On inimesi, kes armastavad kirikus käia. Kui uksed on lahti, on nemad alati kohal. Aga see ei tundu neile kunagi mingit kasu toovat. See ei inspireeri neid kunagi teisi aitama ega oma andeid jagama. Nad lihtsalt istuvad seal ja võtavad kõike vastu. Kirikuskäimisest saab eesmärk omaette.

Sama võib öelda nende kohta, kes naudivad piibliuurimist. Mõne inimese jaoks on piibliuurimine sama põnev kui telesaate vaatamine. See neelab nende aega, kuid ei suuda nende elus esile kutsuda muutusi.

Teised on juhitud eksiteele, kaitstes konfessionaalseid doktriine. Nad armastavad võidelda hingamispäeva ja kreatsionismi kaitsmise nimel. Rääkige nendega nendel teemadel, ja neil on maailmale midagi öelda. Kuid küsige neilt, mida Jeesus neile tähendab, ja nad vaikivad.

Need on kõik head asjad, mida saab halvasti kasutada. Me peame võtma seisukoha koos Paulusega, kelle peamine eesmärk oli tunda Jeesust ja olla leitud Temas.

Me peame neid häid asju tegema, kuid lähtudes õigest kristlikust vaatenurgast.