Rooma impeeriumis oli ristilöömine kui kõige hirmsam ja avalikum hukkamisviis reserveeritud kõige rängemate riigivastaste kuritegude sooritajate tarvis. Tavalisi sulisid ei löönud keegi risti. Aga kui keegi juba risti löödi, oli selle taga Rooma impeeriumi hoiatav sõrm: vaadake, mis juhtub nendega, kes julgevad meie vastu mässata!

Jeesus löödi huvitaval kombel risti just riigireetjana. Või täpsemalt isehakanud kuningana, nagu kuriteo kirjeldusega silt tema pea kohal ristil ütles. Tema kui jumalateotaja staatus, millele rõhus juudi suurkohus, ei huvitanud Rooma võimuringkondades kedagi. Küll aga oldi seal väga valvsad kõigi suhtes, kes tahtsid riiki kukutada või kuningaks hakata. Nii ongi see ajaloo iroonia, et Jeesus hukati Rooma riigi vastu mässajana.

Iroonia selle kohtuotsuse osas ulatub muidugi mõõtmatult kaugemale sellest õnnetust reede hommikust Jeruusalemma müüride taga. See kohmakalt kokku klopsitud süüdistus saab hoopis uue tähenduse aegade lõpul, mil kõigi silmad näevad sellist pilti: „Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses. Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. /…/ Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane. Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt. Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi „Kuningate Kuningas ja isandate Issand.““ (Ilm 19:11–12, 14–16) See „silt“, mis Jeesusel sellel päeval küljes on, kinnitab esimese sildi õigsust. Ta ongi kuningas. Juutide kuningas, aga ka kõigi teiste rahvaste ning hõimude kuningas. Aga enam ei seisa Ta süüdimõistetuna vaguralt võimukandjate ees, vaid nüüd on Tema ise see, kes kõigi üle kohut mõistab, raiudes oma vaheda mõõgaga paganaid. Kontrast Kolgata ja selle taevase pildi vahel ei saaks olla suurem. Ja ometi on tegemist sama isikuga!

Meie elame nende kahe pildi – Kolgata ja taeva – vahel. Ja samal ajal anname meiegi Jeesusele oma elu ning tegude kaudu mingi „sildi“. On Ta ka meie elu kuningas? On Ta ka meie Issand?

Armas Jeesus, aita meid mõista, et Sina kandsid ristil meie süü, aga nüüd oled Sa igaviku Kuningas ja Kõigeväeline. Aita meil elada nii, et meie elu ja teod peegeldaksid Sind kui meie tõelist Kuningat ja Isandat, ning anna meile julgust ja tarkust tunnistada ja järgida Sind iga päev.

Mervi Cederström