Vikipeediast võime lugeda: „Tempel (ladina sõnast templum) on sakraalehitis ehk pühakoda.
Mõistet tempel kasutatakse eelkõige kristlusest ja islamist väljapoole jäävate usundite sakraalehitiste kohta. Kristlikke pühakodasid nimetatakse basiilikateks, katedraalideks või kirikuteks; islami pühakodasid mošeedeks. Siiski on ka üksikuid kristlikke pühakodasid hakatud viimastel sajanditel mõnikord nimetama templiteks.“
Meie jaoks seondub sõnapaar maine tempel eelkõige Vana-Iisraeli templiga Jeruusalemmas, mille ehitas kuningas Saalomon. Kui enne oli Iisraeli pühamu teisaldatav, siis templi asukohaks sai püsivalt Jeruusalemm. Maine tempel oli Jumala kohalolu sümboliks. Saalomonist saab alguse tava palvetada templi poole: „Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole!“ (1Kn 8:30) Eredaimaks näiteks sellisest pöördumisest on kahtlemata prohvet Taanieli palve Paabelis, kus ta läks kolm korda päevas oma palvekambrisse ja avas aknad Jeruusalemma suunas – templi suunas.
Saalomoni templi purustasid Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II väed aastal 586 eKr. Juudid küüditati Paabelisse. Tempel jäi varemeisse. Vangipõlve järel taastas templi Serubbaabel. Seda nimetati juutide teiseks templiks. Oma ault ja hiilguselt ei küündinud see Saalomoni templi tasemele, kuid vaimuliku keskusena oli see juutide silmis enam väärtustatud kui enne Paabeli vangipõlve.
Kui juudid olid oma riikluse roomlastele kaotanud, tõusis mõne aja pärast valitsejatroonile Heroodes Suur. Tema võttis ette Jeruusalemma templi kapitaalremondi. Ehitus muutus nii kauniks ja suurejooneliseks, et see kanti tollase seitsme antiikse maailmaime nimekirja. See oli ka tempel, mille müüride vahel kõndis Jeesus Kristus. Templi välise hiilguse varjus oli aga toimunud vaimulik ja moraalne allakäik, mis tingis selle, et Jeesus pidi kaks korda templi n-ö puhastama – kaubitsejad ja rahavahetajad sealt välja ajama.
Kolgata sündmuste järel polnud Jeruusalemma templil enam Jumala plaanides endist kohta. See päädis ligi 40 aastat hiljem templi hävitamisega roomlaste poolt.
Apostel Pauluse teoloogiast tempel aga ei kadunud, vaid transformeerus vaimulikuks mõisteks. Pauluse sõnul on Jumala templiks laiemas tähenduses kogudus ning kitsamas tähenduses iga kristlane isiklikult. Inimese sisemaailma kujutatakse Jumala templina, kus Jeesus Kristus troonib südametroonil ning Püha Vaim toob esile Vaimu vilja kogu selle soovimisväärses mitmekesisuses. Jumal soovib, et meie maise elu templit iseloomustaks puhtus ja kaunidus. Jeesus Kristus ise oma elu eeskuju ja õpetuse sügavusega on selle maise templi pühaduse eeskuju.
Issand, aita meil kõndida meie Issanda Jeesus Kristuse jälgedes, et meie ihutempel võiks särada taevalikus ilus ja olla alati puhas eluase Pühale Vaimule!
Rein Kalmus