Üks viis, kuidas esimesed kristlased erinesid kõigist teistest antiiksetest rahvakildudest ja religioonidest, oli see, et neil oli kindel veendumus, et Jumal oli ületanud barjääri nähtava ja nähtamatu, inimliku ja jumaliku vahel ning oli ise tulnud inimeste sekka elama. Meie kõrvadele ei kosta need sõnad Johannese evangeeliumi algusest just eriti sensatsiooniliselt, aga tolle ajastu kontekstis oli tegemist millegi ennekuulmatuga: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:14) Mulle meeldib see salm ingliskeelses Message’i piiblitõlkes, mille autoriks on Eugene Peterson. Peterson on selle piiblisalmi esimese poole tõlkinud nii: „Sõnast sai liha ja veri ning ta kolis meie naabruskonda.“ Kristlus sündis veendumusest, et Jeesus kaotas aupakliku, ületamatuna näiva distantsi maise ja taevase vahel. Jumal kolis meie naabruskonda.

Jumala tulemine nii lähedale, meie keskele muutis midagi nii Jumalas kui ka inimestes. Heebrea kirja autor kirjeldab Jeesust kui Jumalat, kellele on tuttavad kõik inimlikud tunded ja katsumused ning kes teab kiusatusele vastu seismise pingutust. Jumal ei ole tegelane kõrgel Olümposel, kellel ei oleks kogemuslikku aimu sellest, mida inimesed läbi elavad. Vastupidi, Immaanuel teab, ja on miskipärast valinud alal hoida ihulikud märgid oma surmast ja inimeseks olemise kõige raskemast kogemusest. Armidega Jumal on midagi hoopis muud kui armideta Jumal.

Aga Jumala tulek meie keskele on muutnud ka meid. Paulus kirjeldab usklikke kui Jumala lapsi ja pärijaid (Rm 8:17) – me oleme palju enamat kui vaid loodolevused, kes vajavad hoolt ning kaitset. Me oleme Jumalaga seotud lähedaste perekondlike sidemete kaudu. Meil on alati üks Vend, kes seob meid ühte oma – ja seega ka meie – Isaga. Meil on tõotused taevasest kirkusest ja aust, mis kuuluvad kunagi ka meile. Meil on tõotused ajast, mil võime istuda koos Jeesusega Tema troonil, nii nagu Tema on istunud Isa troonil (Ilm 3:21).

Hea sõber, me oleme seotud Jumalaga väga erilisel ja tugeval viisil. Hoidkem meeles meile antud tõotusi ning tänagem Jumalat selle eest, et Ta on tulnud meie keskele kui Immaanuel, kui Jumal, kes on alati meie juures ja meie poolt.

Hea Jumal, me täname Sind, et Sa tulid meie keskele, et jagada meie elu ja kanda meie valu, et meie saaksime tunda Sinu lähedust ja armastust. Aita meil elada Sinu tõotustest, olla pidevalt teadlikud, et Sa oled alati meie kõrval kui Immaanuel, meie tõeline Vend ja Päästja.

Mervi Cederström