On ütlematagi arusaadav, et silmanägemine on väga oluline. Väidetavalt ligi 80% sellest, mida me mäletame, on tulnud läbi nägemismeele. See, mida me näeme ja vaatame, mõjutab meid. See mõjutab meie tundeid, meie vaimset seisundit, meie elu. Me kasutame nägemismeelt selleks, et õppida, me teeme palju otsuseid, vähemalt osaliselt selle järgi, mida me näeme; olgu need siis näiliselt väiksed otsused, nagu näiteks, kuhu astuda või kuhu mitte, või siis suured otsused, nagu näiteks, kellega abielluda.

Matteuse evangeeliumis on kirja pandud Jeesuse sõnad: „Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis.“ (Mt 6:22, 23) Oma maapealse elu jooksul tervendas Jeesus mitmeid pimedaid ja vähemalt ühel korral kasutas Ta selleks ka omatehtud salvi. Need inimesed mõistsid, et nad on pimedad, nad igatsesid ja soovisid näha. Isegi pimedana sündinu läks Jeesuse sõnade peale oma silmi Siiloahi tiigiveega pesema, lootuses ja usus, et ta saab näha.

Kuid kas Jeesus hoolis vaid inimese füüsilisest nägemisest? Ma usun, et Matteuse 6. peatükki kirja pandud sõnad on öeldud pigem vaimuliku nägemise kohta, mida Jeesus peab inimese jaoks veelgi olulisemaks kui füüsilist nägemist. Kas oleks Ta muidu öelnud, et „on parem ühe silmaga minna ellu, kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse“? (Mt 18:9)

Paraku ei näe me sageli oma vaimulikku pimedust. Me võime arvata, et meil on õigus, et meie teame kõige paremini ja saame kõige paremini asjadest aru, ja me ei väsi seda ka teistele teada andmast. Samas võime olla nende sarnased, kelle kohta Jeesus ütles, et pime juhib pimedat auku. (Mt 15:14)

Jumal, kingi meile täna vaimulikku alandlikkust, eemalda meist vaimulik uhkus ja eelarvamused, võia meie silmi jumaliku silmasalviga, et võiksime näha Sind, Sinu iseloomu ilu, Sinu suurust ja ülevust, enda tegelikku olukorda ja Sinu andestust.

Alla Nõmmik