Aasta, mil kõndisime koos Jeesusega õndsakskiitmise mäel, on lõpule jõudnud. Mõnes mõttes tundub, et meie teekond on olnud vaid mõned päevad, kuid teisest küljest tundub, et see on olnud palju pikem kui aasta.

Meie arusaam ajast on väga vähe tähtis. Fakt on see, et aasta saab täna otsa ja homsega algab uus. Tegelik küsimus on selles, kas me lõpetame ka oma teekonna Jeesusega või jätkame seda.

Mööduval aastal oleme kokku puutunud ühe kõige võimsama õpetusega, mida eales antud. Igaüks meist seisab lõpuks silmitsi küsimusega, mille Pilaatus esitas juutidele: „Mis ma siis pean tegema temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?“

Ma näen, kuidas te siinkohal vingerdate. Aga olgem ausad, vingerdamine ei lahenda küsimust. Mida sa kavatsed teha mäejutluse Jeesusega? Mida Tema õpetustega peale hakata?

Juutide vastus Pilaatusele oli kõva ja selge: „Löö Ta risti! Löö Ta risti!“ Ja Pilaatus tegi seda.

See on meie jaoks ikka veel eluline valik. Teine võimalus on see, et laseme Temal meid risti lüüa ja uuele eluviisile üles äratada. See on see, kust me selle aasta alguses oma jalutuskäiku alustasime. Me alustasime juutidega, kes tundsid oma vaesust vaimus ja kurvastasid oma pattude pärast ning neil oli nälg ja janu õiguse järele; nad lasid Jumalal lisaks andestusele ennast ka ümber kujundada tasaseks ja rahutegijaks.

Me oleme ikka veel seal. Me vajame ikka veel sama kogemust. Oh, see on tõsi, et pärast jalutuskäiku Jeesusega oleme natuke targemad, kuid me oleme endiselt sama sõltuvad.

Täna, Isa, tahame Sind tänada selle teekonna eest. Aga veel rohkem tahame uuesti pühendada oma elu, et kõndida koos Sinuga mäel ka tuleval aastal. Me vajame õnnistust, vajame abi, vajame juhatust, me vajame Sind.