Liiga kaua oleme meie, adventistid, tsiteerinud tänast piiblisalmi kontekstist välja rebituna ning rakendanud seda oma piibliuurimistes ja evangeelsetes jutlustes kümnele käsule. Ma tean, et Jeesus kui MINA OLEN andis Moosesele Siinail kümme käsku ja et „minu käsud“ võivad tähendada dekaloogi, kümmet käsku.
Kuid see ei ole see, mida me leiame Johannese 14:15 kontekstis. Me leiame midagi sügavamat, midagi põhjapanevamat. Enne kui on võimalik kindlaks teha „minu käskude“ täpne määratlus, on vaja hoolikalt uurida Johannese 13.–15. peatükki. Võtame mõne minuti, et vaadata konteksti.
Esimese vihje Jeesuse määratlusele leiame Johannese 13:34, 35: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“
Teine abistav kontekstuaalne lõik meie püüdlustes defineerida on Johannese 15:12–14: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.“ Ja mida Jeesus käsib? Vastus on salmis 17: „Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“
Seega on Johannese evangeelium kooskõlas Jeesuse mäejutlusega, kus Ta rääkis sarnasusest Jumalaga ja täiuslik olemisest, nagu Isa on täiuslik. Johannese evangeelium on kooskõlas ka nende õndsakskiitmistega, mis käsivad olla halastav ja rahutegija.
Isa tahte täitmine on olla Jeesuse sarnane ja armastada nagu armastab Isa.
Kümne käsu pidamine kuulub nende ettekirjutuste hulka, kuid ainult kõrvalsaadusena südamest, mis on läbi imbunud armastusest Jumala ja teiste inimeste vastu. Kümne käsu kirjatähte võib pidada, olemata armastav, kuid inimene ei saa kunagi olla armastav, kui ta ei pea kinni kümnest käsust nii, nagu ta seda mõistab.
Jeesus viib meid elementaartõdede juurde. Ta tahab, et me tõepoolest täidaksime Isa tahet.