Ajastute kriis leiab aset vahetult enne Kristuse teist tulekut. Oma viimases katses võita võtab Saatan maha kõik pidurid. Võime oodata suurt märkide ja imetegude väljavalamist ning igas ringkonnas tõuseb hunte lambanahas.

Rääkides sellest ajast, ütleb Johannes Ilmutuse 13. peatükis, et tallesarnane metsaline teeb „suuri tunnustähti, nõnda et ta laseb isegi tuld taevast maa peale tulla inimeste silme all, ning ta eksitab tunnustähtedega, mida tal lubatakse teha metsalise juuresolekul, käskides ilmamaa elanikke teha kuju metsalisele“ (Ilm 13:13, 14, RSV).

Ma ei ole kindel, mida see tähendab, kui öeldakse, et tallesarnasel metsalisel on vägi lasta taevast tuld alla sadada, kuid on selge, et temal õnnestub see, milles Baali preestrid Eelija ajal ebaõnnestusid. Lõpuaja pettused on võimsamad kui iial varem nähtud. Rahvahulgad, sealhulgas suur hulk adventiste, langevad selle ohvriks.

Kuidas saame sellisel ajal vastu pidada? „Suurest võitlusest“ võime lugeda, et „ainult need, kes on olnud usinad Pühakirja uurijad ja kes armastavad tõde kogu südamest, on kaitstud võimsa pettuse eest, mis vallutab maailma. Piibli tunnistuse abil avastavad nad petise tema maskeeringus. Kõik katsutakse läbi. …. Kas Jumala rahvas on nüüd nii kindlalt rajatud Tema Sõnale, et nad ei anna järele oma meelte tõenditele? Kas nad klammerduvad sellises kriisis Piibli ja ainult Piibli külge? Saatan takistab, kui võimalik, neil saada ettevalmistust, et sel päeval seisma jääda. Ta korraldab asjad nii, et blokeerib nende tee, mässib nad sisse maiste aaretega, .... [ et] kohtupäev võiks tulla nende peale nagu varas“ (625, 626).

Täna on päev võtta rohkem aega piibliuurimiseks. Miks seda edasi lükata?