Nii ütleb Iiob inimelu kaduvusest mõtiskledes. Pühakirjas on surmaseisundit korduvalt väljendatud magamisena. Oleme vast kõik kogenud mõnikord sellist head und, mil öö möödus nagu niuhti. Mulle on saanud osaks uni ka narkoosi all operatsiooni tõttu. Paar ööpäeva kadusid seekord täiesti. Selles unes me aga hingame ja sageli näeme ka unenägusid – vahel ka mäletame nähtut.
Kuigi surnud olemist on Piiblis korduvalt nimetatud magamiseks, on tavalisel unel ja surmaunel siiski oluline vahe. Sarnasus seisneb kontakti võimatuses ümbritsevatega. Erinevus aga selles, et tavalisest unest ärkame ise, äratab keegi teine – vahel isegi meedikud. Surmaunest äratab vaid Jumal. Tavalises unes esineb unenägusid. Surmaunne suikudes katkeb mõttetegevus ja kõik sellega seonduv. „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi. /…/ Tee oma jõudumööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!“ (Kg 9:5, 10) „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!“ (Ps 146:4) Nii et kui keegi elustunud „surnu“ on jutustanud, mida ta vahepeal koges või kus käis, on see tõend sellest, et ta oli koomas, aga mitte veel surnud. Need nägemused on tunnistus sellest.
Pangem tähele, et kõigi Piiblis kirjeldatud surnust äratatute puhul ei olnud kellelgi midagi vahepeal toimunust kõnelda. Laatsaruse surma puhul kasutas Jeesuski seda une võrdumit tema surnudoleku kohta: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!“ (Jh 11:11) Ja et jüngrid siiski õigesti mõistaksid, täiendas: „Laatsarus on surnud.“ (s 14) Kui Jeesus käskis haua avada, ütles Marta: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!“ (s 39) Ometi ei olnud Laatsaruselgi vahepeal toimunust midagi jutustada. Ja kui ta olekski tõsiusklikuna kohe taevasse läinud, nagu paljud selliste puhul usuvad, olnuks tal ilmselt väga palju rääkida ja samas ilmselt kurb meel, et teda siia patust rikutud ja kannatavasse maailma tagasi kutsuti.
Peale mõninga Piiblis mainitud erandi magavad kõik seda teadvusetut surmaund, kuni Jeesus tuleb äratama. „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses, aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järele Kristuse omad Tema tulemises.“ Isegi kui meil Tema omadena tulebki enne Tema naasmist surmaunne suikuda, on see sel puhul vaid silmapilk. Järgmine hetk, mida tajume, on auline ülestõusmise hommik, mil kõik halb on igaveseks möödanik!
Jumal, aita meil mõista ja leida rahu surma ja igaviku tõe kohta, usaldades täielikult Sinu võimet äratada meid uude ellu Kristuses. Anna meelerahu, et võime seista Sinu ees ja oodata ülestõusmise päeva, kui kõik halvad mälestused ja kannatused jäävad igavesti minevikku.
Rein Käsk