Tänane piiblitekst on pärit peatükist pealkirjaga „Usust ja uskujatest muistsel ajal“. Ehk teisisõnu usurahvast. Selles on pikk loetelu Jumala inimestest ja, nagu seal mainitakse, on see ainult algus – neid on palju. Nad on kõik oma loomult, päritolult ja kogemustelt erinevad. Nad on ekslikud, nagu meiegi. Mis neid ühendab, on nende jätkuv usaldus ja usk Jumalasse. Jumalaga koos käimine. Nad on ära tundnud, et on midagi paremat ja suuremat kui meie maine elu ja maailm. Ühed vallutasid usus kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suu, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere (s 33). Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat (s 36).

Ka tänapäeva usurahvas koosneb väga erinevatest inimestest. Taustalt, iseloomult, oma eripäradelt ja välimuselt erinevaid inimesi ühendab üks usk, armastus ja igatsus. Mulle on erilist mõtlemisainet pakkunud üks grupp usurahvast. Nooremana oli see minu jaoks mõistatuseks: kuidas on võimalik elada ja teenida kogu elu ühes kohas. Eemal olles paistavad need inimesed aga valgusesammastena. Nende usk põhineb otsusel, mida ei kõiguta tõusud ega mõõnad. Töö tuleb teha, vastutus võtta ja usus edasi minna. Neil on kujunenud positiivne maine oma kogukonnas, see on elutöö. Selline usuline stabiilsus on nagu juured, mis annavad elujõudu ka teistele. Nad on nurgakiviks ja majakaks. Kindlasti teab meist igaüks selliseid usurahva perekondi või üksikliikmeid. Palvetame täna eriliselt nende pärast, et Jumal annaks jõudu, tervist ja õnnistaks neid rikkalikult.

Kallis Taevane Isa, anna mulle jõudu ja usku nagu muistsel usurahval, et ma võiksin Sind järgida kindlalt ka rasketel aegadel, teades, et oled valmistanud meile parema kodumaa taevas. Õnnista ja tugevda kõiki, kes Sind ustavalt teenivad, anna neile rahu ja julgust edasi minna.

Marika Lombart