Suvepäeval liivaluitel merekalda peal
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulka aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, merd ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivakalda sees.
Ühed jäljed käia katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees: „Mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidanud käima üksinda.“
Küsis siis: „Oh, armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis kui raske oli võtsid hüljata,
miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima,
miks mu hõrvalt halval ajal läksid ära Sa?“

Vastas Jumal: „Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind, kandsin süles Ma.“