Tulid kirikusse laps ja isa,
nad ettepoole istusid.
Tee oli vist väiksele liiast,
olid niisked ta kiharad.

Ei kaua püsinud paigal
ta pingil vaiksena.
Oli palju tarvis tal teada,
tahtis kõike vaadata.

Olid kaunid altarimaalid
ja lühtrid nii säravad.
Nad rääkisid vaikselt ja vahel,
neid naeratus ühendas.

Väga kaua kestis see jutlus,
laps istus mõtetes.
Siis väiksed, pehmed sõrmed
pani isa käisele.

„Mina tahaksin, isa, nüüd koju,
isa olen nii väsinud.“
Ja vaadates isale otsa
oli pilgus tal lootus suur.

Nad lahkusid keset jutlust,
mina lõpuni istuma jäin.
Sama vaikne, arglik palve
siis kerkis mu südames.

„Mina tahaksin, Isa, nüüd koju,
Isa olen nii väsinud.“
Kõlas kirikus kiituslaule,
oli saabunud õhtutund.