Kui olin väike poiss, siis mulle väga meeldis see: ükskõik, mis isalt küsisin, sain temalt vastuse.

Ta teadis kõike, aitas, kui ei võtnud minu pea, on ilma targim mees su kõrval – tõesti väga hea.

Kui olin plikatirts, siis mulle väga meeldis see: ma isa kätte panin käe kui väljas pimenes.

Koos temaga ma võisin julgelt kõikjal kõndida, on kõige kõvem mees su kõrval – tõesti väga hea.

Kui kasvasin ma suuremaks, siis järsku nägin ma: mu isa tugev on, kuid temagi võib väsida.

Ta pole kõige vägevam, ta paljutki ei tea, kuid vaatamata kõigele, on ikka isa hea.

Üht isa omada on hea, kuid kaht on parem veel: üks aitab alati, kui teine väsinud on teel.

Sind, Isa taevas, tänan. minu maise isa eest ja palun ikka hoia seda kallist tubli meest