Kui murelained hinges kõrged ja tuultes võideldes jõud nõrkeb, siis kindel on üks ankrupaik — üks imekalju, kus kõik tormid vait.

See kalju — Jeesus — nii kindel on; ei kõigu iial, kui tõuseb torm. Seal varjul ma, seal varjul ma võin olla vaikses rahusadamas.

Kui patukoorem ränk on kanda, siis abi mulle ainult anda võib risti raskust tundnud õlg, ükskõik kui suur ka oleks minu võlg.

Mu abi — Jeesus — nii kindel on; ei väsi iial, kui tõuseb torm. Mind kannab Ta, mind kannab Ta, kui jõud mul nõrkeb raske koorma all.

Kui minul on mu Lunastaja, ei ole midagi mul vaja. Mu vaene hing siis rikas on ja muremullast võrsub vaikne õnn.

Mu rikkus — Jeesus — nii kindel on; ei hävi iial, kui tõuseb torm. Ja minu õnn, ja minu õnn siis Tema juures ainult püsiv on.