Mu usualus kindlaks ja kõikumatuks jääb ka siis, kui kahtlus ründab, kui süda araks saab. Ma tean, kes appi ruttab ja ulatab mull’ käe, kui maine tarkus petab ja nurjub minu töö.

See on mu Issand Jeesus, mu Õnnistegija. Ta on mu usu alus, ei või see kõikuda. Las maruilmad karmid Ta ümber möllata! Ei suuda tuuled, tormid küll Teda väärata.

Ei kohku ma, ei karda, sest kindlasti ma tean: jääb igavesti seisma mu hoone kalju peal. Ja kuigi tuuli palju, ei siiski kõigu ma. Mind kannab kindel kalju, mu Õnnistegija.