Ma, kallis Sõna, leidsin sind, sa õnnistuste kaev. Su vett ma joon, kui janus rind ja palav võitluspäev. Sa oled kallim veel kui kuld. Sa vaese rikkaks teed. Maailma aarded on vaid muld, ei päästa või mind need.

Ma, kallis Sõna, leidsin Sind, kui süda kurbust täis. Mul sinust troosti leidis hing ja puhkes lootusõis. Kui väsib jalg ja langen teel ning nõrkemas mu jõud, siis sinust julgust leiab meel, ma mõistan Isa nõu.

Ma, kallis Sõna, leidsin sind, kui murest pilves ilm. Teed otsides kui eksind lind, mul tihti väsis silm. Kui valu toobki pisarkülv ja ähvardab mind oht, siis sinust selgib taevavõlv ja särab Koidutäht.