Nagu rändurid maailmas käime, ei möödujad tunne me teid. Tihti võõrana neilegi näime, kes omad ja armsad on meil’.

Kordus: Ühes Kolgata Võitjaga läheb siit Jumala linna me tee. Nagu helkivad hommikutähed Ta kroonis me särame veel.

Maised aarded ei ole me rikkus, ei ehi meid kuulsuse pärg. Hoides ustavais kätes tõelippu, silm sageli pisaraist märg.

Kuigi kannatus jälgib meid kõikjal ja kodutu siin on me hing, meie siiski kord oleme võitjad ja kõrge me võitude hind!